ANTS JUSKE: Ostalgia Eesti moodi
Tegelikult ilmus juba 1990. aastate keskel DDR-i kodutehnikast, pakenditest, kommipaberitest, vimplitest jms luksusalbumeid, millel oli tohutu menu. Sellele minevikuihalusele on pandud ka vaimukas nimi – ostalgia.
Kõik see pole tundmata meilgi. Inimkonnal on kombeks naerdes oma minevikuga hüvasti jätta. See on umbes nagu purunenud abielu: pigem jääb meelde hea, mitte halb. Meil on Enno Tammerilt samuti ilmunud pildi- ja juturaamat, kus on pildikesi nõuka-aegsest olmest. Okupatsioonimuuseumis on samuti kõige põnevam vaadata omaaegseid telereid, raadioid, sõidukeid jms. Väga hästi on kunstimuuseumides läinud stalinliku kunsti näitused ja praegugi on sellele Kumus pühendatud suur saal.
Parimad võimalused ostalgitsemiseks on muidugi Eesti Televisioonil, kellel on rikkalik arhiiv, seda ka inimeste näol, kes mäletavad vanu aegu. Mitu Mati Talviku saatesarja on pühendatud vanadele aegadele, Reet Linna ratsutab tollase muusika ja staaride seljas. Äsja valmis Eesti Kultuurfilmis Juhan Aare vändatud dokfilm “Eestlased Kremlis”, mis käsitleb eestlaste tegevust punaimpeeriumi südames alates 1980. aastast. Ostalgiast oli kantud ka tänavune presidendivalimiskampaania.
Vana kultuur taaskasutusele
Kuid ka nooremad tegijad tunnevad huvi möödunud aegade vastu. Kas või Jaak Kilmi “Kohtumine tundmatuga”, mis näitab paroodilises võtmes omaaegseid teletegijaid, ja Ilmar Raagi “1991”, kus rekonstrueeritakse augustisündmusi, “Sigade revolutsioon” jne. Mida muud kui ostalgia on ka Urmas Vadi lavastatud muusikal Georg Otsast. Praegustele noortele olid 1980. aastad õnneliku lapsepõlve aeg, mida heldinult meenutada, oma vanemate tegemisi kujutavad nad aga paroodilises võtmes.
Hämmastav on ka noorte huvi vanema muusika vastu – seda kuulatakse, lauldakse ja tehakse kavereid. Mäletan, kuidas minu teismeline tütar kirjutas lindilt sõnu Jami “Vildist kübara” kaverilt, mis oli kunagi Jaak Joala üks firmalaule. Ütlesin: mis sa näed vaeva, mul on need peas. Tütar ei jõudnud ära imestada, kuidas minusugune känd saab neid teada. Ka moes on kaheksa-kümnendad (näiteks Moskva olümpia aegsed dressid).
Paljuski on retro, nostalgitsemise, kaverdamise, remiksimise, tsitaatide ja palimpsestide taga see, et postmodernistlikul ajastul puuduvad üksteise järel tulevad uued kunsti- ja muusikasuunad ning uued moeröögatused, mida võis näha modernismi ajal. Jääb üle vana uut moodi tõlgendada, mis on nagu taaskasutusele võtmine (recycling) või isegi jäätmekäitlus. Ja kust meil ikka seda materjali võtta kui Nõukogude ajast. Kaubaks läheb kõik: tollasest estraadist pioneerilauludeni. Kõik see seletab ka meie estraaditähtede pikaealisust. Rivis on pea kõik – Anne Veski, Ivo Linna, isegi Vello Orumets.
Peamine on ostalgitsemise juures siiski see, et me ei unustaks asja halvemat poolt: pikad järjekorrad, alatine defitsiit, välismaale sõitmise keeld, ideoloogiline ajupesu, venestamine, tsensuur ja KGB. Neid küll retro ja nostalgia ükskõik millises vormis tagasi ei tahaks. Mälestused ja nendega kaasas käivad asjad võivad olla küll armsad, kuid Nõukogude-aegne mentaliteet peaks minema juba ajaloo prügikasti.
