1970. aastad jäid üldse meelde kui suurte üldrahvalike matuste kümnend. Üksteise järel läksid Juhan Smuul, Friedebert Tuglas, Paul Keres, Georg Ots… Kõik need matused olid sõna otseses mõttes üldrahvalikud. Estonia teatrisse mahtusid vaid valitud, kuid teatriesine plats oli rahvast täis ja ketina oli rahvast tee ääres kuni Metsakalmistuni. See rahula on omal moel meie rahvuskultuuri panteon, kuigi sinna panid endale ja oma lähikondlastele kohad kinni ka punaliidrid. Valus on vaadata, kuidas meie kirjanike ja kunstnike kalmude kõrval on kõikvõimalikud Klaussonid ja Lentsmanid.

Miks olid matused ja juubelid sel ajal rahvale sama tähtsad kui laulupeod? Televisioon tegi matustest tundidepikkuseid ülekandeid, samuti näidati iga rahvakunstniku juubelit koos suure õnnitlejate hulgaga. Kindlasti mitte edevusest või soovist olla osaline nii mures kui ka õnnes. Kaugeltki mitte nii, nagu ühe tegelase kohta ütles Bernard Shaw: ta tahab igas pulmas olla peigmees ja igal matusel kadunuke. Kultuuritegelased olid nõukogude ajal eestluse kandjad ja nii leinas kui ka rõõmus sai rahvas ennast tunda ühtsena.

Tundkem leina ühtse rahvana

Samas kandus edasi vana hea Eesti aja vaim, sest vanem põlvkond mäletab samasugust rahvamurdu Kristjan Palusalu vastuvõtult ja Anton Hansen Tammsaare ärasaatmiselt. Paradoksaalne, kuid tänu nõukogude aja surutisele oldi lahkunute suhtes eriti hoolivad. Töötasin 1990. aastate algul kunstnike liidu sekretärina. Siis valitses veel endine kord: iga kunstnike liidu liige saadeti ära Kunstihoonest, mille tarvis võeti suurest saalist näitus maha, rääkimata sellest, et liit maksis kõik matusekulud. Samuti tuli juubilaridele koju lilli viia, tähtsamaid juubeleid tähistati Kunstihoones.

Oli ka rõõmsamaid matuseid. Lennart Meri on ju meenutanud, et 1953. aasta 5. märtsil, kui tuli teade Stalini surmast, viisid nad oma pruudiga abiellumisavalduse sisse, et see päev jääks eluks ajaks meelde. Ja millist kergendust tunti 1982. aasta detsembris, kui Kesktelevisioonist hakkas juba varahommikul tulema klassikalist muusikat.

Taasiseseisvumise ajal oleme igasugused tähtpäevad kuidagi unarusse jätnud. Me ei austa enam nii palju ei juubilare ega kadunuid. Ilmuvad küll rutiinsed nekroloogid, kuid isegi järelehüüetes pole enam seda õiget tunnet. Ja kui kiiresti me unustame lahkunud inimesed, kui kiiresti rohtub tee kalmudeni. Aeg on tõtlik, konkurents kõva, müüvad hoopis teistsugused uudised kui mõne “vana kännu” juubel või matus.

Siiski on president Lennart Meri surm näidanud, et me oskame end ka niisugusel puhul ühtse rahvana tunda. Meedia tegi oma rutiinses töös kiirelt korrektiive, viskas välja muud lood, tavapärased rubriigid ja mõistagi reklaami, pühendudes ainult lahkunud presidendile. Loodetavasti näeme ka matusepäeval sama suurt rahvahulka kui Tammsaare või Kerese ärasaatmisel, et külalised küsiksid: “Kas siis tõesti kogu rahvas armastas presidenti?”

Palume seda artiklit mitte kommenteerida. Kirjutage oma kaastunde- ja mälestusavaldused mälestusraamatusse.