ANTS JUSKE: Wiiraltist karikatuuritülide taustal

Taanlaste muslimiteemalisele karikatuuriskandaalile sekundeerisid omal moel ka soomlased, kui hoopis tõsiusklikku kristlast solvasid pildid, kus Jeesus Kristus ulatab uppujale käe asemel risti. Kui elaks veel taani karikaturist Herluf Bidstrup (muide, N Liidu kunstiakadeemia auliige), siis oleks tema jumalateotuslikud pildid kohtujuhtum.

Tuleme aga kodule lähemale. Adamson-Ericu muuseumis saame näha Eduard Wiiralti näitust “Armastus Strasbourgis” Juhani Komulaineni kogust, mis avab uusi tahke klassiku loomingust ja isikust. Kõige huvitavamad ongi tema visandid, samuti tema päevikud, mida pikka aega hoiti Stockholmis peidus. Tuleb välja, et Wiiralt oli suur konspiraator: oma salajasi ihalusi ja unenägusid kirjeldas ta küll oma emakeeles, kuid sageli kirikuslaavi alfabeedis. Meie jaoks on Wiiralt klassik ja keegi ei esita talle mingeid küsimusi, kuid kui selline kunstnik elaks meie kaasajal, siis küll. Wiiraltit on nimetatud Suureks Vaikijaks ja tema loomus avaldubki meile loomingu kaudu ning mõningate kirjakatkete kaudu. Ilmselt püüdis ta vabaneda puritaanlikust ja religioossest lastetoast nagu sürrealist Max Ernstki. Võib-olla oli põhjuseks ka isakujund.

Õlleaurust sündinud halb vaim

Nii või teisiti oli Wiiraltil kristliku usundiga oma arvepidamine. 1924. aastal ilmunud Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemiku II osale tehtud illustratsioone on kunstniku biograaf Mai Levi minu arvates leebelt nimetanud “jumalavallatuteks”. Asi päädis oforditehnikas illustratsioonidega Aleksandr Pu‰kini poeemile “La Gabrieliade” (1928). Peaingel Gabriel on tuttav tegelane kesk-aegsest ja hilisemastki kunstist tuttavast ikonograafilisest sü-Ïeest, kus ta tuleb Neitsi Maarjale teatama, et ta on patuta eostatud. Poeemis on aga Maarjat võrgutamas maoks moondunud tegelane ja Wiiralt ei jätnud Pu‰kini poeemis peituvat irooniat kasutamata. Tsensuurile läks juba liiane juuresolev ofort, kus meela Jumalaema jalge vahel askeldab tuvi, kes on teatavasti püha kolmainu üks liige.

Wiiralti looming on kuni 1933. aastani täis erootikat, bordelli-stseene ja muud liiderlikku. Seejuures on teada vaid tema harvad naiskiindumused. Äkki oli ta vuajerist? Wiiralti looming muutus pärast seda, mil ta sai teate isa surmast ja arst hoiatas, et kui ta joomist ei jäta, siis on maksaga lõpp. Wiiralt ise on “Põrgu” saamisloo kohta kunstikogujale Alfred Rõudele kirjutanud, et esialgsed visandid pärinesid “õlleaurust sündinud “halvast” vaimust”. Ilmselt mängis oma osa ka tugevat hallutsinogeeni sisaldav absint. Kas siis sellist kunsti me peame oma klassikaks?

Ka pärast joomise lõpetamist on Wiiraltil palju “poliitiliselt ebakorrektset” kunsti. Kust tuli tal erakordne huvi laste kujutamise vastu? Üks Wiiralti veel elus olevatest modellidest kurtis, et tal oli kohutavalt piinlik, kui kunstnik käskis tal noore tütarlapsena ülakeha paljaks võtta, kuid suurele kunstnikule ei tohtinud ju ära öelda. Või siis see, kuidas ta sai Marokos poseerima islamiusulisi neide, kes küll püüavad varjata oma nägu, kuid ikkagi astuvad tabudest üle.

Loo moraal on see, et enne kui reprodutseerida mõnda Wiiralti teost, tuleb mõelda tagajärgedele.