Ants Kutti: kodumaa ei pea algama Narva muuseumi pimedatest akendest

 (49)

Tüli Narva linnuse renoveerimise ümber
Tüli Narva linnuse renoveerimise ümberFoto: Sven Arbet

„Millest algab kodumaa? Narva muuseumi pimedatest akendest ja kinni löödud ustest“ - selline hiljuti kuuldud kurb nali iseloomustab hästi janti Narva muuseumi ümber, mille põhjuseks on kohaliku volikogu keskerakondliku tuumiku soov saada muuseumi üle suurem kontroll.

Sihtasutusel Narva Muuseum on kaks asutajat – Narva linn ja kultuuriministeerium. Mõlemad võtsid 2012. aastal endale kohustuse piirlinna muuseumi hea käekäigu eest hoolt kanda ja seda ka rahastada. Riik täidab enda kohustusi korralikult, Narva volikogu aga teatas mõne aja eest, et linn jätab 200 000 eurot muuseumi tegevuseks maksmata.

See tähendakski maikuu keskpaigast, et Eesti Vabariik algab Narva muuseumi pimedatest akendest ja kinni löödud ustest. Veelgi enam, see tähendaks ka, et kaks muuseumi arendamiseks kokkulepitud Euroopa Liidu toetusega projekti – üks 5 miljonit ja teine 3 miljonit eurot – lähevad vett vedama. Suletud muuseumi puhul ei anna ju keegi raha piirkondliku konkurentsivõime tõstmiseks ja linnuse renoveerimiseks.

Kultuuriminister Indrek Saar on vahemehe ja lepitajana teinud head tööd. Käis ise mitu korda Narvas, siia sõitsid tema ministeeriumi esindajad. Kohtusid ja rääkisid, kohtusid jälle ja rääkisid uuesti. Nüüd tundub, et jää hakkab liikuma ja Narva volikogu otsustab 18. mail ilmselt muuseumi tegevuse rahastamises jätkuvalt osaleda. Küll kokkulepitust väiksemas mahus, kuid muuseum jääb tööle.

Samal teemal:

Millest aga probleem tekkis? Esiteks restoranist Rondeel, mis asub muuseumis ehk Hermanni linnuses ja mis enne kuulus rentnikule, mullu suvest on aga osa muuseumist.

Narva volikogu keskerakondlik tuumik peab seda raiskamiseks, otsides toetust kultuuriministeeriumi auditist, mis tegelikult ei leidnud mingeid tõsiseid rikkumisi. Restoran on minu arvates väga hästi käima läinud. Ka linna volikogu esimees Aleksandr Jefimov tunnistas, et tänavu esimeses – ehk muuseumile vaikses – kvartalis teenis restoran kasumit 38 000 eurot. Pole paha. Jah, aastakasumiks on planeeritud 280 000 ja Jefimov kahtlustab, et seda ei täideta. Ootame aasta lõpuni, siis loeme tibud kokku.

Pealegi pidagem Narva muuseumi puhul olulisemaks, et siia tuleks võimalikult rohkelt külastajaid, kellele on magnetiks nii üle 700-aastane Hermanni linnus kui ka Virumaa ühe tuntuma koka Indrek Kõveriku suurepärane köök. Sõnaga, et Narva muuseum tervikuna oleks 21. sajandi alguses atraktiivne paik ja erinevaid tegevusi pakkuv.

Muidugi, võib panna traagilise pealkirja, et mullu teisel poolaastal tõi muuseumi restoran 71 000 eurot kahjumit, mis kaeti muuseumi eelarvest. Kas linn peab osalema restorani kahjumi kinni maksmises? Ei pea ega osalegi, sest linna eelarvest makstakse ainult muuseumi töötajate palgad, kuid mitte ühegi restorani töötaja eest.

Pealegi, loeme nüüd rahulikult ja ausalt muuseumi eelmise aasta eelarve täitmist – sealt selgub, et muuseum investeeris restorani 177 000 eurot, millest 57 000 olid muuseumi omateenitud vahendid ja 120 000 pangalaen ning kahjumit kattis 13 000 eurot jälle omateenitud vahenditest, restoran teenis möödunud aastal 145 000 eurot. Narva võimule ja narvalastele on kõige olulisem see, et linna raha ei ole muuseumi restorani tegevuseks kasutatud.

Tegelikult aga on restoran vaid ettekääne, sest keskerakondlaste peamine probleem seoses Narva muuseumiga on isiklik ja sellel on nimi – muuseumi direktor Andres Toode. Ta on üle kümne aasta olnud muuseumile hea ja arendav juht, kes tõi mullu Hermanni linnusesse 70 000 külastajat, aga ta on olnud kehv diplomaat painutama end volikogu poole.

Ilmselgelt tahavad Narva keskerakondlased näha – soovitavalt veel homme – muuseumi direktori kabinetis kedagi teist, mitte Toodet. Olgu öeldud, et direktori volitused kestavad praegu aasta lõpuni, mis tähendab enne seda avaliku konkursi korraldamist.

Laiemalt vaadates on Narva muuseumi ümber lahvatanud pingete lahing meie linna ja riigi koostöö üks proovikivi. Peagi hakkab riik ehitama sisekaitseakadeemia Narva kolledžit. Sinna on kavandatud lasketiir, mida saavad kasutada ka kohalikud sportlased ja eriti just kahevõistlejad. Sinna tuleb ka Narva esimene kaasaegne ujula, mida linn tahab kolledži vajadustest suuremaks ehitada, et seda saaksid kasutada kõik meiegi inimesed, lisaks võistluste korraldamise võimalus. See oleks väga hea koostöö Narva linna ja riigi vahel. Aga ma usun selle võimalusse ja võimalikkusesse tõesti alles siis, kui on näha, et koostöö Narva muuseumis kulgeb normaalselt.

Kui see jääbki Narva volikogu poolt tõrksaks ja hüplikuks, kui kokkuleppeid tehakse ja siis võetakse tagasi, on keeruline rääkida usaldusest, mis on ju teiste võimalike koostööprojektide aluseks. Paraku on see nii.

Viimastel nädalatel on minult paaril korral küsitud, kas ei peaks kultuuriministeerium võtma Narvale, Ida-Virumaale ja kogu Eestile olulise muuseumi ainult riigi hallata ja loobuma koostööst Narva linnaga, et kui kohalik võim ikka ei taha, ei pea neid ju lõputult veenma.

Ei, praegu mitte, olen vastanud. Usun, et suudame pinged matta ja Narva asub muuseumi ühe omanikuna jälle täitma oma kohustusi.

Minu kui narvalase jaoks on tähtis, et Eesti algaks Narva renoveeritud muuseumi valgustatud akendest ja külalisi ootavatest pärani ustest. Ja võimalusest neile seal ka head sööki pakkuda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare