Pentagoni esindajad tunnistasid neljapäeva hommikul, et esimese sõjaöö õhurünnakud olid väga piiratud ulatusega, eelkõige hoiatava iseloomuga ja suunatud Iraagi sõjalis-poliitilise juhtkonna vastu. USA neljalt pealvee- ja kahelt allveelaevalt Bagdadile lennutatud 40 tiibraketti Tomahawk ning Iraagi taevas tegutsenud elektronvõitluse lennukid ja mõnikümmend radaritele nähtamatut F-117A tüüpi hävitajat-pommitajat ei suutnud aga Iraagi sõjamasinale ega riigi juhtkonnale märkimisväärseid kaotusi tekitada.

Esimese öö rünnakud teenisid liitlaste huvides ka omamoodi lahinguluure eesmärke, võimaldades selgitada välja Bagdadi ja teiste löögi alla sattunud linnade õhukaitsesüsteemid. Tõeline sõda on alles ees.

Konflikti osapoolte jõudude suurus

Lahingutegevuses osalevate USA, Briti ja Austraalia vägede koosseisus on Iraagi piirkonnas kokku ligi 280 000 sõjameest. Peamiselt Kuveiti koondatud maavägedesse kuuluvad 101 õhuründediviisi, üks mehhaniseeritud ning üks (Briti) soomusdiviis ja USA 1. merejalaväe ekspeditsioonidiviisi 50 000 meest.

Operatsiooni juhtiva CENTCOM’i ülemjuhataja kindral Tommy Franksi esialgse operatsiooniplaani lõi segamini see, et Türgi parlament ei andnud luba kasutada Türgi territooriumi USA vägede paigutamiseks Iraagi põhjapiirile. Nii juhtuski, et ameeriklaste 4. mehhaniseeritud diviisi tankid ja soomukid on siiani Vahemere lainetel kõikuvate laevade kõhus, mitte plaanitud liitlaste Põhjarinde löögigrupi eesotsas.

Väidetavasti on teel Pärsia lahe piirkonda veel üle 80 000 mehe. USA ja tema liitlaste õhurusika moodustavad 540 maismaalennuväljadel ning 420 viiel Vahemeres (2) ja Pärsia lahes (3) asuval lennukikandjal baseeruvat lahingulennukit. Kusjuures neile tuleb veel lisa 14. märtsil Pearl Harbouri mereväebaasist väljunud lennukikandja Nimitz löögigrupi näol. Kokku on liitlaste merejõududes 115 sõjalaeva 2142 tiibrakettide laskeseadeldisega.

Lahesõjas tugevasti kannatada saanud Iraagi relvajõududel on ründajatele vastu panna 390 000-meheline regulaarsõjavägi ja ligi miljoniline maakaitsevägi, millest kõige võitlusvõimelisemad on kaardiväe üksused. Viimased (ca 100 000 meest) on Saddam Hussein koondanud pealinna Bagdadi kaitsele.

Iraaklaste käsutuses on 2600 tanki (neist uusimad on 700 T-72), üle 3000 erineva soomusmasina, 2300 suurtükki, 316 vananenud lahingulennukit ja ligi 4000 erinevat õhutõrjerelva. Iraagi õhukaitsesüsteem on Ameerika lendurite arvates üpris tõsiseltvõetav ja seega kuulub hävitamisele esmajärjekorras.

Operatsiooni eel oli palju spekulatsioone selle läbiviimise plaani suhtes. Enamik spetsialiste kaldus arvama, et ameeriklased kasutavad ka selles sõjas end Lahesõja ja Afganistani kampaania läbiviimisel õigustanud “õhk-maa” kombineeritud operatsiooni kontseptsiooni, milles sõjategevus jaguneb kaheks faasiks – õhujõudude operatsiooniks ja pärast vastase nõrgestamist sellele järgnevaks maavägede pealetungiks.

Saddam muutis ootamatult kaitsestrateegiat

Korrektiivid sõjaplaani tegi aga ei keegi muu kui Saddam ise, muutes vahetult enne sõja algust iraaklaste kaitsestrateegiat. Nimelt otsustas diktaator rakendada territoriaalkaitse põhimõtteid, jaotades riigi neljaks sõjalis-territoriaalseks formeeringuks (kaitseringkonnaks) ja detsentraliseerides relvajõudude juhtimise, andes suured volitused kaitseringkondade juhtidele.

Mõistes kaitselahingute lootusetust kõrbes, loobus Iraagi liider ka maa-ala kaitsest ja koondab oma vägesid eelkõige linnade ja muude strateegiliselt tähtsate keskuste kaitsele.

Peab tunnistama, et võitlus territoriaalkaitset kasutava vaenlasega on ründavatele vägedele alati ebamugav ja ohtlik. Ilmselt arvestavad sellega ka ameeriklased, sest Bush rõhutas oma sõja alustamise avalduses, et ees seisab pikk ja ohvriterohke võitlus.

Sõda algas ja jätkub tiibrakettide ja õhujõudude löökidega, kusjuures liitlaste lennuväe esmaülesanneteks on Iraagi riigi ja relvajõudude juhtide ja juhtimissüsteemi, õhukaitse ning õhujõudude hävitamine, relvajõudude oluline nõrgestamine ja sõdurite kaitsetahte murdmine. On alust arvata, et järgnevad õhulöögid osutuvad esimesega võrreldes palju mastaapsemaks ja eelkõige Iraagi sõjaväele ohtlikumaks.

USA sõjalis-poliitiline juhtkond on korduvalt kinnitanud, et püüab maksimaalselt vältida suuri ohvreid nii Iraagi tsiviilelanikkonna kui ka oma vägede seas. See eeldab, et liitlased püüavad lahendada oma lahinguülesanded eelkõige distantslahingutegevusega, kasutades raskerelvi, helikoptereid ja ründelennukeid, ning kui vähegi võimalik hoiduda lähivõitlusest. Seda soodustab suure hulga täppisrelvade olemasolu, mille osakaal Ameerika väejuhatuse teadetel moodustab õhujõudude käsutuses olevast lahingumoonast 90 protsendi ringis.

Uut tüüpi relvad

Liitlasvägede sõdurite võitluse kergendamiseks kasutatakse ilmselt ka täiesti uut tüüpi relvi. Nagu elektronpomm, mis saadab laiali võimsaid elektromagnetilise kiirguse impulsse ja on võimeline suurel maa-alal rivist välja lööma igasuguse elektroonika. Nagu üliraske 9,5- tonnine, sügaval maa all asuvate punkrite hävitamiseks mõeldud juhitav pomm, Afganistani sõjategevuses end ülihästi näidanud termobaariline laskemoon ja satelliitidelt juhitavad täpsed ning odavad lennukipommid, mehitamata lennuaparaadid jms.

Kuid erinevalt Lahesõjast tuleb ka liitlaste maavägedel varsti sekkuda lahingutegevusse. Võitlevaid pooli – nii Iraaki kui ka liitlasi – huvitab väga strateegiliselt tähtis, Kuveidi piiri läheduses asuv Basra piirkond, kus asuvad riigi suurimad naftamaardlad ja -rajatised, samuti liitlastele sõjategevuses osalevate vägede varustamiseks vajalikud sadamad.

Saddam on juba alustanud naftapuuraukude hävitamist. Oht, et seda tehakse ka Basra piirkonnas, on suur. Seega võivad läheduses asuvad USA merejalaväelased asuda pealetungile sellele õnnetule, ka aastatel 1980-1988 toimunud Iraagi-Iraani sõjas kõvasti kannatada saanud linnale üsna varsti.

Ameeriklased on sõja eesmärgiks seadnud Saddam Husseini diktaatorirežiimi kukutamise ning demokraatliku ja ümbritsevatele rahvastele ohutu riigikorra kehtestamise Iraagis. Kuid sellel sõjal on ka teine tagamõte. Kõikidele maailma kaddafidele, binladenitele ja arafattidele peaks pärale jõudma tarkus, et ainus hiir, kes võib kõutsi karistamatult narrida ja mõnitada, on Miki-Hiir Ameerika multifilmides.