Ants Laaneots Ukraina sõjast: naiivselt loodetakse konflikti lahendamisele diplomaatiliselt, unustades, et kiskja on vere maitse suhu saanud
Lihtsalt suurem neist tahab väiksemalt veljelt kolmandiku riigi territooriumist ära napsata ja pealinnas Kiievis oma ustavad sulased võimule upitada. Nad ei ole ilmselt midagi kuulnud Putini Venemaa uuest doktriinist, millega suur juht on riigile püstitanud kaks strateegilist eesmärki:
1) taastada kontroll postnõukogude ruumi üle, ehk Vene impeerium vähemalt NSV Liidu piires, millega Moskva praegu ka innukalt tegeleb;
2) saada „globaalseks administraatoriks“ ehk teiste sõnadega maailmavalitsejaks, lükates „troonilt“ USA. Ilmselt pole neid informeeritud, et Ukrainat ründab enam kui 32 000line nn separatistide vägi sadade tankide, soomusmasinate ja raskete suurtükkidega, millest 14 000 moodustavad Vene relvajõudude eliitüksused ja mida juhib Vene 58. armee staabiülem kindralmajor Sergei Kuzovlev.
Naiivselt loodetakse ka konflikti lahendamisele diplomaatilisel teel. Unustades, et kiskja on vere maitse suhu saanud ja ei loobu ohvrist kergesti. Unustades ka seda, mis juhtus möödunud sajandil Lääne-Euroopa suurriikide abitute katsete viljana lahendada olukord „diplomaatilisel teel“ pärast Austria anschlussi, Sudeete ja Poola alistamist ning „vennalikku“ jagamist Hitleri ja Stalini poolt. Agressori saab peatada ainult jõud.
Ukraina edust või ebaedust oma riigi kaitsmisel sõltub kogu Ida-Euroopa edaspidine saatus. Olukord riigis on keeruline ja ohtlik. Ukraina pärandas küll NSV Liidult suure hulga kõikvõimalikku sõjatehnikat ja relvi, sh isegi 2200 tuumalõhkepead ning oli 1992. aastal sõjaliselt võimsuselt neljandal kohal maailmas (pärast USA-d, Hiinat ja Venemaa Föderatsiooni), kuid enam kui 20 aastat kestnud riigikaitse terava alarahastamise tõttu (Ukraina reaalne kaitse-eelarve pole kunagi ületanud 2 miljardi USD piiri) on valdav osa sellest muutunud vanametalliks. Neljakümne miljoniline riik ei vaja niivõrd inimjõudu kui rahalisi vahendeid sõjaväe ülalpidamiseks ja oma küllaltki võimsa sõjatööstuse käivitamiseks, mis teeks kiiresti korda ja annaks rindele suurel hulgal riigis olevad käsi- ja raskerelvad ning sõjatehnika.
Ärgem unustagem, et 22. veebruaril 2014 Kiievist jalga lasknud president Janukovitš ja tema lähikondlased kantisid välismaale ka suure osa Ukraina riigikassast. Kui Vene sõjavägi pärast 1998. aasta Gruusia sõda avastas, et kaasaegse relvastuse ja tehnika osakaal neis on vaid 10% ja alustas selle põhjalikku moderniseerimist, (2014. aastal teatati, et nüüd on juba 30%) siis Ukraina sõjamehed on pandud ebavõrdsetesse tingimustesse vaenlasega.
Üksustel puuduvad kaasaegsed krüpteeritud side- ja juhtimisvandid, mis välistaksid pealtkuulamise ja juhtimispunktide kerge avastamise venelaste poolt, raadioluure ja elektronvõitluse tehnika, suurtükiväe luureradarid mis võimaldaksid juba vastase mürsulennu järgi avastada tema suurtükkide paiknemise ja need hävitada enne kui nad jõuavad lahkuda tulepositsioonidelt.
Ukraina võitlejatel ja sõjatehnikal puuduvad kaasaegsed öised vaatlus- ja sihtimisvahendid (soojuskaamerad), tehes nad üsna abituks öiste lahingute ajal. Ida-Ukraina lage maastik võimaldab venelastel kasutada massiliselt soomustehnikat, mille vastu oleks eriti tõhusad kaasaegsed tankitõrje raketikompleksid. Kõrgtehnoloogiliste võitlusvahendite tootmist ei ole Ukraina sõjatööstus võimeline kiiresti käivitama vajaliku know-how ja kogemuste puudumise tõttu. Just need kõrvuti rahalise toetusega, meditsiini ja muu humanitaarabiga, võiks moodustada Lääneriikide panuse Ukraina võitlusesse agressoriga. Konkreetseid võimekusi saavad pakkuda need riigid, kellel need parajasjagu olemas on.
