Ants Laaneotsa analüüs Vene armee uuest taktikast: mida kujutab endast uue põlvkonna sõda ehk hübriidsõda?

Käeoleva aasta veebruaris alanud Venemaa kallaletung ise oma rahva saatust otsustada püüdvale Ukrainale halvendas kardinaalselt julgeoleku olukorda Ida-Euroopas. NATO ja Euroopa Liidu piiririigina osutus Eesti nüüd olevaks Lääne kaitse eesliinil, silmitsi agressiivse suurriigist naabriga. Millega peaksime „musta stsenaariumi“ puhul arvestama?

Varsti pärast 2008. aasta võiduka suvesõja lõppu Gruusias alustas Vene kaitseministeerium oma relvajõudude laiaulatuslikku ja pikaajalist reformi. Eesmärgiks oli saavutada 2020. aastaks olukord, kus kaasaegse relvastuse, tehnika ja varustuse osakaal relvajõududes oleks vähemalt 70 protsenti. Üheaegselt sõjaväe reformiga algas ka uue, nn uue generatsiooni sõja (Lääne terminoloogias hübriidsõja) strateegia väljatöötamine.

Selle esimese avaliku tutvustuse tegi 2013. aasta veebruaris vene sõjatööstuskompleksi häälekandjas „Vojenno-promõšlennõi kurjer“ kuni augustini 1994 Tallinnas asunud nõukogude 144. motolaskurdiviisi viimane komandör ja nüüdne Venemaa relvajõudude kindralstaabi ülem armeekindral Valeri Gerasimov.

Tema sõnul kavatsetakse uus strateegia võtta kasutusele 2020. aastal. See erineb oluliselt siiani kasutusel olnud nn traditsioonilise sõja strateegiast. Traditsioonilise sõja puhul algas lahingutegevus tavaliselt pärast vägede strateegilist hargnemist, ehk nende mobilisatsiooni ja paigutamist sõjatandrile. Kuulutati välja sõda, mille järel toimusid suurte jõudude, peamiselt maavägede väekoondiste ja neid toetavate õhu- ja merejõudude laiaulatuslikud kokkupõrked.

Viimaste eesmärgiks oli maksimaalsete kaotuste tekitamine vastase elavjõule ja võitlusvahenditele ning võimalikult suurte maa-alade vallutamine. Tihti oli eesmärgiks ka vastase majanduse hävitamine ja tema territooriumi annekteerimine. Sõjalised operatsioonid toimusid kolmes dimensioonis - maal, õhus ja merel.

Uus Vene hübriidsõja strateegia, mida kindralstaap kohandas nn lähivälismaa oludele ja edukalt katsetas 2014. aasta veebruaris-märtsis Ukrainas Krimmi poolsaare annekteerimisel, näeb välja järgmiselt:

Väljavalitud ohverriigi vastu viiakse läbi massiivne infosõda, suunatud psühholoogilised operatsioonid. Nende eesmärk on diskrediteerida ohverriik rahvusvahelise üldsuse ees, lammutada riigi ja rahva kaitsetahe. Nii süüdistas vene massmeedia Ukrainat oma globaalses kõrvulukustavas propagandakampaanias venelaste ahistamises Krimmis ja riigis tervikuna. Ukraina rahvale kleebiti silt, et nad on fašistid, banderalased. Moskva propagandamasin püüdis maailma veenda, et selle riigi uus valitsus on ebalegitiimne ning Venemaal olevat ajalooline õigus Krimmile ning Ida- ja Kagu-Ukrainale ehk Vene terminoloogias „Novaja Rossijale“. Krimmi elanikkonnale lubati Moskvast samal ajal „pudrumägesid ja piimajõgesid“ ning igasuguseid muid hüvesid.

Sõjategevuse alustamine rahuaja vägedega, kuulutamata sõda. Krimmis toimus see venemeelse 5. kolonni aktiveerimise ja parlamendi ning valitsuse ülevõtmise näol eelnevalt salaja poolsaarele toodud Vene sõjaväeluure peavalitsuse (GRU) 10. spetsnazi brigaadi võitlejate poolt.

Mittekontaktne manöövriline lahingutegevus erinevatest väeliikide üksustest koosnevate väegruppidega. Krimmis ilmusid tänavatele uusimates eraldusmärkideta välivormides, moodsate relvade ja autodega varustatud „rohelised mehikesed“ (vene spetsnaz), kes kohe alustasid Ukraina sõjaväe linnakute ja baaside blokeerimist ning ülevõtmist koos nõuetega relvad ära anda. Eriüksuslased hakkasid viivitamatult looma ka kohalike vene separatistide omakaitse formeeringuid. Need kaasati aktiivselt Krimmi valitsusasutuste ja muude tähtsate objektide ülevõtmisesse.
Relvastatud tsiviilisikute laiaulatuslik kaasamine operatsiooni. Krimmi annekteerimisel toodi Venemaalt sisse vabatahtlikud palgasõdurid, vene natsid, kasakad. Laialdast kasutamist leidsid venemeelsetest poolsaare elanikest omakaitseväelased.

Vaenlase sõjalise ja majandusliku potentsiaali halvamine täppisrelvade ja/või eriüksuste kiirete löökidega valitud strateegilistele tsiviil- ja sõjalise infrastruktuuri võtmeobjektidele. Ka Krimmi annekteerimisel vallutati eelkõige strateegilist tähtsust omavad tsiviil- ja sõjalised objektid.

Üheaegsed kombineeritud löögid vastase üksustele ja objektidele kogu tema territooriumi ulatuses. Seda uue strateegia punkti ei saanud venelased Krimmis ja hiljem ka Ida-Ukrainas täiel määral testida, kuna ametlikult Venemaa ei ole Ukrainaga sõjaseisukorras.

Asümmeetriliste ja mitteotseste võitlusmeetodite laiaulatuslik kasutamine. Oli tüüpiline Krimmis ja on ka lahingutegevuses Ida-Ukrainas. Samaaegne võitlus maal, õhus, merel, küber- ja inforuumis. Ukrainas toimuvas võitluses jäi sellest nimistust välja vaid kübersõda, mida ei toimunud.

On ilmne, et Ukrainas kasutatud hübriidsõja Vene variant on disainitud eelkõige kontrolli taastamiseks nende endiste NSV Liidu vabariikide üle, kes ei taha vabatahtlikult alluda Moskvale ja on valinud integratsiooni tee Lääne-Euroopaga.