ANVAR SAMOST: Euroliit ja Eesti eluasemelaenud
Kolleeg Kalle Muuli meenutas pärast Iiri hääletustulemuste selgumist pühapäeval, kuidas 1991 oli tollane välisminister Lennart Meri talle öelnud, et Eestil on väga vähe aega, parimal juhul 15-20 aastat, Euroopa Liiduga ühinemiseks. Tollal tundunud see väide arusaamatuna. Ka paar aastat tagasi oli paljudel “akna sulgumist” raske uskuda, kuid praegu peaks Meri rabav ettenägelikkus kõigile selge olema.
Iiri esimese rahvahääletuse tulemus oli hoiatus, mis pidanuks optimistid ja n-ö aeglase liitumise pooldajad maa peale tooma. Täna on muidki märke, mis osutavad EL-i valijate idealismi asendumisele pragmatismiga. Berliini müüri langemise järel jälle ühtses ja ilma sisepiirideta Euroopas elada on tore küll, kuid sel on oma hind, mis on eriti selgelt näha praegu, kui 1990-ndate aastate keskpaiga muretu majandustõus on asendunud seisakuga.
Mitmed viimase aasta jooksul avaldatud küsitlused näitavad, et poolehoid Euroopa Liidu laienemisele langeb isegi Soomes, Taanis ja Rootsis. Kui Iirimaaga sarnane referendum toimunuks Prantsusmaal või Saksamaal, olnuks tulemus parimal juhul ettearvamatu. Hollandi valitsus jõudis enne tagasiastumist eelmisel nädalal tõdeda, et Poola, Leedu, Läti ja Slovakkia ei ole Euroopa Liitu astumiseks valmis.
Siinkohal võiks öelda, et Hollandi valitsusel oli ehk õiguski ja kuna Eesti suhtes etteheiteid pole, pole meil põhjust muretseda. See on paraku ekslik, sest Poola vastuvõtmise küsimärgi alla sattudes oleks kahtluse all kogu laienemisprotsess. Ja Eestile on parem, kui EL-i astuvad meiega samal ajal ka Läti ja Leedu, kuna tegu on Eesti ettevõtjatele oluliste turgudega.
Euroopa Liidu kiire laienemine on paraku sisse arvutatud Eesti kinnisvara- ja aktsiahindadesse, Eesti ettevõtetele antud laenude intressimääradesse, iga pere eluasemelaenu. Reedel saatis rahvusvaheline reitinguagentuur Fitch laiali raporti, milles hoiatas “mõeldamatu” eest ehk tutvustas stsenaariumi, mis vallandunuks Iiri “ei” korral. Üks esimesi asju oli kõigi 13 kandidaatmaa riigireitingute ülevaatamine. Madala reitinguga Bulgaaria jaoks poleks see ehk väga kole, aga kõrge reitinguga Eesti jaoks küll.
Majanduslike argumentide kõrval on kahjuks taas oluliseks muutunud Euroopa Liidu kui demokraatlike väärtuste kandja roll Eestis poliitilise kultuuri ja – piinlik küll – isiku- ja ajakirjandusvabaduse tagajana. Olukorras, kus Eesti populaarseim partei ei pea paljuks nõuda avalik-õiguslikult ringhäälingult ühe raadiosaate keelamist, ei saa Euroopa Liiduga liitumine mingil juhul olla liiga kiire.
