Anvar Samost: Must neljapäev Eesti majanduses ehk kuidas keskkonnaminister ajab kabinetivaikuses tuima järjekindlusega robotlikku juttu

13. novembrit on juba nimetatud Eesti põlevkivisektori mustaks neljapäevaks. Valitsus on vastupidiselt tööstuste, sõltumatute asjatundjate ning riigikontrolli nõuannetele teinud vastutustundetu ning maksumaksjatele ja looduskeskkonnale kahjuliku otsuse.

Keskkonnatasude kasv tõmbab jämeda kriipsu peale uutele investeeringutele ja töökohtadele Ida-Virumaal. Kokku ligi 60-protsendiline maksutõus toob ilmselt juba mõne aasta jooksul kaasa ka hulga olemasolevate töökohtade kadumise. Põlevkivist elektri tootmine muutub alates 2021. aastast kahjumlikuks. Kui ei teaks, siis arvaks, et Eesti oma valitsus ei saa sellist otsust teha.

Loomata jääb kolm protsenti SKP kasvu, mitu tuhat heapalgalist töökohta, investeerimata sajad miljonid eurod ja saamata sama palju maksutulu, näitab Ernst & Youngi mõjuanalüüs.

Ootamatu keskkonnatasude kasvuga ei ole põlevkiviõli tehaste rajamise investeerimisotsustes arvestatud. Kui nafta hind ebasoodsas suunas liigub, siis võib ühel hetkel olla valik väga suurte kahjumite ning tootmise lõpetamise vahel.

Värske riigikontrolli memo ütleb keskkonnatasude tõstmise kohta lühidalt järgmist:

1) riik peaks maksustama põlevkivi kasutamist viisil, mis loob pikaajalises plaanis ühiskonnale suurimat väärtust;

2) praegused ja plaanitavad keskkonnatasud seda ei võimalda;

3) seni pole riik põlevkivi keskkonnatasude kehtestamisel teinud muud kui neid aritmeetiliselt tõstnud;

4) praegune põlevkivi kasutamise maksustamise mudel ei arvesta nihet elektritootmiselt õlitootmisele ning kõige suurem maksukoormus on seetõttu kõige väiksema kasumlikkusega tegevusalal;

5) keskkonnaministeerium ja rahandusministeerium peaksid edasise keskkonnatasude aritmeetilise tõstmise asemel muutma maksustamismudelit ning võtma kasutusele õli väärtusel, müügihinnal või sellest teenitud tulul põhineva riigi omanikutulu ehk royalty.

Mitte midagi nendest soovitustest pole valitsus tavapärases reformierakondlikus stiilis kuulda võtnud.

Vastupidi, keskkonnaminister ajab kabinetivaikuses tuima järjekindlusega robotlikku juttu, lootes, et küllap tavaline inimene saab ajalehe uudisnupust aru, et valitsus kaitseb loodust ja võtab rikastelt ettevõtetelt raha ära. Tegelikult kaotab lisaks tööhõivele ja riigieelarvele ka keskkond, sest sisendipõhine maksustamine ei motiveeri kuidagi kõrgemaid keskkkonnanõudeid rakendama.

Omaette küsimused on, kas maavarade kasutamise teemad peaksid üldse olema keskkonnaministeeriumi valitsemisalas ja kas 2026. aastani ulatuva mõjuga strateegilisi otsuseid, mis oluliselt mõjutavad kogu Eesti majandust, peab tegema valitsus, mille mandaat on lühiajaline ja piiratud.