Anvelt: Eesti ei otsi broilerit ega parti, vaid tõelist superstaari
10 aastat tagasi, Toomas Hendrik Ilvese presidendiks tõustes elas Eesti rahvusvahelistumise laineharjal, mille tipphetkedena teame me kõik liitumist NATO ja Euroopa Liiduga. Eufooria ei olnud veel lahtunud ja nii tunduski, et presidendi roll on Eesti kui arvestatava partneri jõulisem teadvustamine rahvusvahelisel areenil. Sellega ongi vahepeal edukalt hakkama saadud.
Aastal 2016. avaneb meile aga uus pilt, mis seab paratamatult keskpunkti olukorra Eesti riigi endas ning nõuab ka senisest teistsugust presidenti.
Eesti elu on viimase kümne aastaga silmnähtavalt muutunud ning tulevasel riigipeal on vaja sellega arvestada. Hea välispoliitilise tunnetuse kõrval on oluline ka julgeolekupoliitiline võimekus, kuid siiski on järgmisel presidendil enim vaja otsa vaadata oma enda rahvale, olla sisepoliitiliselt küps ja tasakaalukas. Vahepeal aset leidnud suur majanduslangus tõi meid unistustest reaalsusesse tagasi. Inimesed olid taas nõus püksirihma pingutama, sest mõisteti, et parema tuleviku nimel on ajutine kokkuhoid vältimatu. Nõnda siis võeti end kokku ja pingutatigi. Masust toibudes avastasime ennast aga hoopis olukorras, kus ebavõrdsus ainult süvenes.
Ootamatult avanenud võimalust sööstsid kohe kasutama populistlikud äärmuslased, et segada kaarte, asuda rünnakule ja võita oma kasuks varem erinevaid maailmavaateid kandnud inimeste ootused. Lootus parema tuleviku suunas oli paljudel kustumas, oma rolli mängis ka globaalse turvatunde vähenemine. Riigi valitsemine ja selles kaasa rääkimine on kandunud üha enam kitsa, ennast eliidiks pidava kildkonna kätte. Kõik see on toonud kaasa ühiskonna valulised reaktsioonid toimuvale ja meeleheitliku alternatiivide otsimine. Möödunud nädalavahetusel peetud potentsiaalse presidendikandidaadi Siim Kallase kõne ei olnud paraku sugugi teenäitajaks lõhenenud ühiskonna ühendamisel, pigem jäi kõlama, et tema esmaseks prioriteediks on jätkuvalt nii–nimetatud eliit ja selle näilistele ootustele kohandatud seisukohad.
Meie põhiseaduse kohaselt ei oma president küll suuri siseriiklike võimalusi, kuid samas on tema võimuses rääkida kaasa kõigis sisulistes küsimustes ning olla riigi juht selle kõige paremas tähenduses. Kui peaminister juhib valitsust tulenevalt valitsusleppest ja maailmavaatest, siis presidendil on suunanäitajana palju laiemad võimalused. See kõik sõltub tema isiksusest, tema autoriteedist ja loomulikult rahva usaldusest. Presidenti ei pea armastama, kuid teda peab austama, ta saab ja peabki autoriteedina jõudma nii parlamendi– ja valitsusliikmeteni kui ka iga eesti inimeseni. Presidendi poolne hukkamõist saab olla kõrgeim eetikakohus riigis, sellega peab arvestama iga kodanik – olgu ta siis peaminister, kooliõpetaja või ettevõtja.
Uus president ei pea olema tingimata erakondade väline, kuid ta peab olema erakondade ülene – riigimees või naine, kes siiralt tahab kujundada uut, senisest realistlikuma näoga Eestit. Mitte peenhäälestama, mitte tegelikkust vaibaga katma, vaid näitama uut suunda, olema värske ja hooliva mõtlemise eeskuju. Meil Eestis on kindlasti inimesi, kes suudaksid seda koormat ja ühendaja rolli kanda, iseasi, kas nad seda ise soovivad ja kas väärilisel soovijale avaneb ka võimalus. Inimesed tunnetavad, et poliitika on neist kaugenenud ning seetõttu pälvib uus riigijuht algatuseks ilmselt hoopis rohkem rünnakuid kui kiitust.
Reformierakonnal on kaks kandidaati, Keskerakonnal kaks rivaalitsevat leeri ja teistel erakondadel on üksikult võttes väiksem mandaat. See kõik kokku loob arvestatava eelduse ühiskandidaadi leidmiseks ning initsiatiiv saab siin usutavasti tulla just sotsiaaldemokraatide, Vabaerakonna ja IRLi poolt. Samas tunnistas ka peaminister lõppeval nädalal erakondadeülese kokkuleppe vajadust.
Presidendi autoriteet ja siirus on olulised omadused nii siseriiklikult kui ka välisareenil. Meie väikese riigi president peaks ka tulevikus suutma panna välismaised poliitvaatlejad Twitteris säutsuma, kuid vähem tähtis ei ole tema soov väikeses maakohas tavalise eesti inimese juurde astuda ning küsida: tere, kuidas sa hakkama saad?
Presidendi sõnumid peaksid olema valitsusele suunisteks ning nendega mitte arvestamine poliitikutele riskiks populaarsuse kaotamisel. Jah, me otsime lennartmeriliku autoriteediga artnoldrüütelliku maalähedusega toomashendrikilvesliku rahvusvahelise kõlaga superpresidenti. Samas on kõrgeid sihte seadmata raske ka väärt tulemuseni jõuda. Praegu on meil veel aega, et leida parim lahendus, inimene, kellel usume olevat võime ühendada rahvas päriselt, mitte üksnes sõnades.
Kuigi avalikkus ootab juba pikisilmi tuliseid debatte, ennustan pragmaatikuna, et praegu toimuv “kandidaatide kandidaatide sõelumine” saab ühele poole alles Võidupühaks. Sealt edasi jääb meil kõigil veel paar kuud, et endas õige kandidaadi osas veendumusele jõuda.
Põhiseadus on pannud poliitikutele kohustuse valida president parlamendis. Selle eelduseks on konsensus, mitte diktaat. Tehnokraatlikus õigusriigis võiks küüniliselt küsida, milleks meile see formaalsus nimega president? Empaatilises ja hoolivas õigusriigis aga ei saa me temata kindlasti.
