Appi, välismaalased tahavad meile õppima tulla!
Kuid üks oluline osa selle sügise Eesti kõrgkoolides õppida soovijaid on juba ammu oma avaldused esitanud ja neist parimad on ka välja valitud.
Need on välistudengid, kellest kaugemalt tulijad tegid sisseastumiseks vajaliku juba kevadel läbi ja praegu tegelevad Eestisse kolimise praktilisema poolega.
Välismaal õppimine on loomulik kõrghariduse osa. Kuid tihti üritatakse välistudengitest rääkides leida probleeme ning otsitakse võimalusi siin õppivaid noori ja neid õpetavaid koole halvustada. Me justkui tahaksime hoida uksed-aknad kinni ja isoleerida end ülejäänud maailmast. Ilmselt see on üks põhjus, miks me ei saa kiidelda ka välistudengite rohkusega Eestis.
Lõppenud õppeaastal õppis Eesti kõrgkoolides bakalaureuse-, magistri- ja doktoritasemeõppes umbes 1200 välisriigist pärit tudengit, mis on 1,7% tudengite koguarvust. See on väga-väga väike arv! Lisaks neile veetis Eesti kõrgkoolides semestri või kaks üle 700 Erasmuse tudengivahetuse programmis osaleja. Lühikursustel ja suvekoolides käis kokku 400–500 õppurit.
Ei maksa otsida võrdlusi ingliskeelsetest riikidest, kus välistudengite osakaal on väga suur. Kuid meie 1,7% vastu on siinsamas kõrval Soomeski välistudengite osakaal pea kolm korda suurem. Euroopa mitteingliskeelsetest „väikeriikidest” on edukaim aastaid haridusturundusse panustanud Holland, kus välisriikidest õppima tulnuid on hinnanguliselt ligi 10% tudengite koguarvust.
Neljakordne vahe
Samal ajal õpib Eestist pärit noori maailma eri riikides pea neli korda rohkem kui Eestis välismaalasi. Sealjuures ei ole Eestil põhjust pakutavat taset häbeneda. Mullu suvel osalesime suurimas rahvusvaheliste tudengite uuringus i-graduate. Uuriti välistudengite rahulolu õpi- ja elukeskkonnaga ning koolides pakutavate tugiteenustega. Üllatus oli suur: meil õppinud välistudengite rahulolu oli 88%, kõrgem Euroopa keskmisest.
Ometi on Eestis õppimas häbiväärselt vähe teiste riikide noori. Miks? Lõpetades ajaloolis-kultuuriliste põhjuste taha pugemise saame endale ausalt otsa vaadata.
Esimene põhjus on kindlasti Eesti vähene tuntus. Endise Nõukogude Liidu osana ei ole me kõrghariduse omandamiseks atraktiivne koht. Seetõttu kõheldakse ka siin õppimisse investeerimast: kas diplom ikka on maailmas väärikas ja avab vajalikke uksi? Sealjuures ei ole suurim probleem mitte õppetasemes, vaid just meie hariduse usalduskrediidis. Ehk siis pigem näimises, mitte olemises.
Teiseks ei ole Eesti alati mitte nii avatud kui ehk peaks. Ei aduta ka välistudengite olulisust ja nähakse neis isegi probleemi.
Nii nõuab siia õppima tulemine väljastpoolt Euroopa Liitu (kuid just sealsete tudengite jaoks oleme atraktiivsemad) pärit noorelt suurt tahet. Selline tudeng peab saatma valitud kõrgkooli avalduse pika ajavaruga. Sellega koos peab ette näitama diplomi, saama selle Eestis tunnustatud, täitma sisseastumistingimused ja tõendama inglise keele oskust. Olenevalt õppetasemest ja erialast tuleb läbida ka muid kvalifitseerumiseks seatud nõudeid. Protsess kestab vähemalt kuu või paar. Iseenesest ei erine need sammud palju mis tahes muu riigi nõuetest, kuid näiteks elamisloa hankimine võiks lihtsam olla.
Kui end tõestanud tudengikandidaat Eesti kõrgkooli ametlikult vastu võetakse, saab ta taotleda viisat ja elamisluba. Enamik väljaspool Euroopa Liitu elavaid sisseastujaid peab esitama avalduse Eesti saatkonda või konsulaati. Nende dokumentide kättesaamiseks kulub veel vähemalt kaks kuud. Nii võib tekkida olukord, kus kevadel (üldjuhul aga südasuvel) lõpetanu ei saa puhtfüüsiliselt samal sügisel Eestis õpinguid jätkata.
Olukorra teeb keerulisemaks, et Eestil on vähe välisesindusi: Kesk-Aasias ei ole ühtegi, Aafrikas on vaid Egiptuses, kaugemates Aasia riikides ainult Pekingis ja Tokyos. Tihti ei ole Eestis ülikooli vastu võetud noorel oma kodumaal võimalik pabereid korda ajada. Mitu meiega konkureerivat riiki on muutnud protsessi lihtsamaks, näiteks on võimalik kasutada elektroonilisi kanaleid või saab elamisluba taotleda juba saabununa.
Hariduses ei tule muutused üleöö. Kaugemate edulugude ja õnnestumiste heaks tuleb arutada, mida peab juba nüüd ära tegema. Millised peaksid olema valdkonnad ja õppekavad, mida (mitte ainult kõrghariduse) rahvusvahelistumist silmas pidades tuleks arendada? Mis peaks nendest noortest inimestest, kes on Eestis mitu aastat elanud-õppinud, pärast lõpetamist saama? Kas oleks võimalik elamisloa taotlemise puhul mõttetut loksutamist vähendada? Kas ja kus oleks vaja avada uusi välisesindusi? Kuidas rääkida Eestist viisil, mis suurendaks usaldust meie hariduse vastu? Kõige sellega peab tegelema juba praegu, ainult siis on tulevikus loota, et meil on välistudengeid rohkem kui vaid iga viiekümnes õppur. Muidu oleme ajude pärast peetava üleilmse sõja juba ette kaotanud.
Tegemist on autori isiklike seisukohtadega.
