Araabia kevade demokraatialootused
Liibüas toimub sõjategevus, milles osalevad ka võõrriigid. Süü-rias, Jeemenis ja Bahreinis jätkuvad verised kokkupõrked. Jordaania, Maroko, Saudi Araabia, Alžeeria, Omaani jt võimud püüavad rohkem või vähem laveerides oma režiime kindlustada. Regiooni stabiliseerumist veel ei paista.
Selgeim on seis palangu alustanud Tuneesias ja talle järgnenud Egiptuses. Egiptus mõjutab suurima araabia riigina tugevasti ka meeleolu oma piiride taga. Diktaatorid on võimult tõugatud, valimised välja kuulutatud. Tuneesias valitakse 24. juulil assambleed, mis peaks välja töötama riigi uue põhiseaduse. Egiptuses 19. märtsil toimunud referendumi tulemusena muudeti põhiseadust, võimaldamaks korraldada mitme kandidaadiga presidendivalimisi ja piiramaks riigipea ametiaega. Parlamendivalimised peaksid seal toimuma septembris, kolme kuu pärast on neil kavas valida president ja märtsis 2012 peaks kutsutama kokku assamblee uue põhiseaduse väljatöötamiseks.
Vabad valimised on demokratiseerimise vältimatu eeldus ja ka üks hõlpsamini korraldatavaid osi sest protsessist. Tõeliselt demokraatlike institutsioonide, õigusriigi, kohtusüsteemi, vaba meedia, kodanikuühiskonna ja kõigi nimetatute tegevuses heade tavade kujundamine ja kujunemine nõuab suuri pingutusi ja palju aega. Ei Egiptuse ega Tuneesia puhul ole kindlust, et nende pingutuste tegijad ja tegemiseks vajalik aeg on ka olemas. Eeldused selleks – eriti võrreldes paljude muude araabia riikidega – aga ei puudu sugugi.
Näited stabiilsusest
Mõlemad on suhteliselt haritud elanikkonnaga ja klanni- või hõimupoliitikal on kaunis väike tähtsus. Mõlemal on suhteliselt kõrge linnastumisaste, mõlemal mängib viimastel aastatel kasvanud majanduses väga olulist rolli teenuste sektor turismi näol, mis on väga avatud, rahvusvaheline äri. Mõlema poliitiline lähi-ajalugu pakub tegelikult pilti hämmastavast stabiilsusest – näiteks Egiptuses on pärast Napoleon Bonaparte’i 1798– 1799 sõjakäiku olnud vaid kaks riigikorda, kuningavõim ja alates 1952. aastast Nasseri-Sadati-Mubaraki sõjaväeline režiim.
Egiptuse praeguses revolutsioonis said kodanikud jahmatusega aru oma riigi nõrkusest. Ainus struktuur, millel oli jõudu võtta juhtimine enda kätte, oli sõja-vägi. Ka tuliseimad demokraadid usuvad, et teatud stabiliseeriv, garanteeriv roll jääb tulevases täiesti demokraatlikus Egiptuses pikaks ajaks sõjaväe kätte. Nad loodavad ka, seda küll alati välja ütlemata, et Türgi eeskujul suudab sõjavägi ära hoida islamistliku režiimi tekke. Hirm sellise ees on suur nii Kairos kui ka lääne pealinnades. Hiljuti pidi lausa Egiptuse peamufti Ali Gomaa International Herald Tribune’i arvamusartiklis kinnitama, et kuigi islamil saab olema oma roll Egiptuse demokraatias, on selleks vabaduse ja tolerantsuse toetamine, mitte sallimatuse ja diskrimineerimise õhutamine.
Poliitilise islami mõju kardetakse läänes peamiselt kahel ratsionaalsel põhjusel (jätan kõrvale emotsionaalsed, rahva arvamuse hirmud, nagu islami ja terrorismi võrdsustamine jne). Esiteks Alžeeria 1991. ja Palestiina 2006. aasta kogemused, kui islamistid võitsid kohe esimesed vähegi vabad valimised. Teiseks nähakse Egiptuse puhul, et Muslimi Vennaskond on suur ja hästi organiseeritud poliitiline jõud, kellel on šanssi valimised võita.
Need hirmud ei pruugi paika pidada. Esiteks, araabia riigid on erinevad, kogemused pole automaatselt ülekantavad. Teiseks, islami taustaga ühiskondlikud liikumised on peamiselt sellepärast tugevad, et ilmalikud diktatuurid on aastakümneid surunud maha kodanikuliikumise elemente kõikjal, välja arvatud mošeedes. Seal ei julgenud isegi nemad seda teha. Seega, Vennaskond on tugev, sest teisi päris kodanikuühendusi peaaegu polnud. Teine suur poliitiline jõud Egiptuses ongi endise presidendi Mubaraki Rahvuslik-Demokraatlik Partei, sest ta sai ainsana diktatuuri ajal segamatult tegutseda (idaeurooplasele tulevad silme ette omaaegsed kommunistlikud ainuparteid ja nende kohati hämmastavalt edukad järeltulijad, õigusjärglased, võrsed ja mutatsioonid). Kas keegi saab kindlalt öelda, kumma valimisvõit septembris on Egiptuse demokraatiale ohtlikum, Muslimi Vennaskonna või vanade mubaraklaste?
Veel enam, poliitilisel islamil pole tegelikult kuskil päriselt õnnestunud esitada kogu riigi-elu ja riigijuhtimise usutavat mudelit. Mõelgem näiteks, kuhu Iraani Islamivabariik on oma
30-aastase ajaloo jooksul jõudnud. Jah, Hamas Palestiinas ja Hizbullah Liibanonis, ka Muslimi Vennaskond Egiptuses on saavutanud inimeste toetuse just teatud piirkondade, (küla)-kogukondade elu suhteliselt efektiivse korraldamisega. Kogu riigi juhtimiseks jääb arstipunktide-koolimajade-teede kogemusest väheks.
Liberaalid ja kristlased ärevil
Kuid tõsi on, et Egiptuse uute, liberaalsete liikumiste juhid, samuti sealsed kopti kristlased on mures. 19. märtsi referendumi eel oligi paradoksaalne olukord, kus endised mubaraklased ja Vennaskond agiteerisid põhiseaduse muudatuste poolt, liberaalid ja kristlased aga vastu. Viimased kartsid, et valimised korraldatakse enne, kui uued erakonnad jõuavad end organiseerida.
Ent nagu me, idaeurooplased, teame, kuskilt tuleb pihta hakata ja ega edukad erakonnad ei küpse inkubatsioonitingimustes, vaid ikka valimistel konkureerides ning esinduskogudes töötades. Samuti on selge, et igasugune mõtteharjutuski mõne põhiseadust austava erakonna ühiskonnaelust kõrvalejätmisest või -tõrjumisest on demokraatia mõistes alati enam kui küsitav. Nii jääbki üle loota, et Tuneesia üleminekuvalitsus ja Egiptuse sõjaväeline režiim leiavad endas jõudu ja kannatust kanda demokraatia riske kuni valimisteni ja nende järelgi. Viimaste päevade vägivaldsed sündmused Kairos näitavadki inimeste kannatamatust, soovi kiiremate muutuste järele.
Väga oluline tegur edasises on majanduse olukord ja inimeste elujärg. Revolutsiooni käigus sai majandus mõlemas riigis tagasilöögi, ehkki praegu tundub, et siiski mitte liiga hullu. Euroopa Liit on lubanud peale demokratiseerimise toetada ka majanduse arengut. Õige, sest ajalugu õpetab, et loosungite „Leiba!” all meelt avaldajate vajadused, instinktid ja kannatus on hoopis teisest mastist kui vabaduse nõudjatel. 1
Arvamuslugu väljendab autori isiklikke seisukohti.
