Ares müristab asjata
Esimesel duellil tulistab heatahtlik laskur uljale mõõgakangelasele näiteks jalga. Kui tõuseb uus ehk jätkutüli, saab tabamuse juba käsi. Lõpptulemus on siin ette selge, niisama selge kui kunagisest füüsikust ministri ja konservatiivse poliitiku Jaak Aaviksoo vaidluses akadeemiliste filosoofidega nende eriala üksik-küsimuste üle. Poliitik (isegi teadussfäärist poliitikasse ületulnu) on tegevõpetlasega teaduslikku vaidlust pidades alati nõrgemas positsioonis (ebausaldusväärsem) ja mida enam ta rõhutab, et räägib kui teadlane, mitte kui ideoloog, seda ideoloogilisema võitlusena hakkab see publikule tunduma.
Ma ei taha provotseerida veel üht demagoogialaengut juba niigi põhiteemast kõrvale kaldunud väitlusesse ning pöördun tõe ja vale, mina ja mittemina vahel selguse loomise asemel Diplomaatias ilmunud Aaviksoo algtekstis piisava tähelepanuta jäänud kodaniku ja riigi vahekorra käsitluse juurde.
Esiteks märgib Aaviksoo, et meile, inimestele, pole antud „eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda”. Ma loodan väga, et inimesed, kes on reformatsioonist ja valgustusest „hullutatud”, moodustavad me kodanikkonna enamuse. Samuti, et nad ei tegele päevast päeva ainult ellujäämisega, vaid aina suuremal hulgal just „tõe teenimise” ehk väga mitmesuguste küsimuste esitamise ja neile vastuste otsimisega (arvestusega, et tavaliselt on küsimusele rohkem kui üks õige, tõene vastus).
Valgustusajastu osa teaduse arengus ei peaks vist eksteadlasele meelde tuletama, ehk aga siiski selle suurimat kunstiteost – Suurt Prantsuse revolutsiooni –, mille vältel said kuju kodaniku õigused ja kodakondsus kui inimese ja riigi suhete reguleerimise vorm. Püstitati tänapäeva teaduse seisukohast absurdne võrdsuse loosung, mille õiguslikust kaitsmisest loodetavasti kunagi ei loobuta, kui tahes palju fakte inimeste geneetilise eba-võrduse kohta ka võtta poleks. On sümptomaatiline, et Aaviksoo ei kasuta kordagi oma tekstis mõistet „kodanik”, vaid eelistab opereerida suuremate, ent udupiiriliste ühikutega nagu rahvus ja etnos.
Võimalik, et päritolumüüdil on mingi mulle hoomamatu seos infosõja võitmisega, kuid kuidas aitab see küll kaasa rahuaegse teadmistepõhise ühiskonna loomisele ja arendamisele? See on ju valitsusliidu eesmärk. Kuid Aaviksoo ise nõuab siinsetelt inimestelt hoopis emotsionaalset suhet riigiga, „riiklik-rahvuslikku enesemäärangut”, mitte ratsionaalset, teadmistele ja kirjapandud reeglitele toetuvat kodanikusuhet. Emotsionaalne püsisuhe mõistuslik-õiguslikku konstruktsiooni nimega riik? Pealegi selline riik, mis Aaviksoo kujutluses ei ole mitte kodanike tahte väljendus ehk kollektiivne nõusolek, vaid lakkamatut armastust nõudev kirik. Ülemus, mitte kokkulepe.
Riik ei hoolitse kodanike hingede eest ega tohigi seda teha. Aaviksood ilmselt see olukord ei rahulda ning ta võtaks riigi-võimule hea meelega üksikisiku psühholoogilise kaitsja rolli, mida täitis muiste kirik.
Kõike seda on vaja, et pidevas emotsionaalses kõrgepingeseisundis rahvas oleks une pealt valmis riigi eest kui üks mees sõtta minema. Aaviksoo pidas ettekande sõjaseminaril, mis tähendab, et sõja võimalikkus ja vastase olemasolu olid lähte-eeldustena kirjas. Vastast nimetamata märgib Aaviksoo, et meilt „nõutakse lahtiriietumist” ja meid rünnatakse, meilt tahetakse võtta me loomise lugu ja nõnda edasi. Tegu paistab olevat välisvaenlasega, kellega lahingu pidamiseks peaksime valmistuma.
Los Angelese ajalooprofessor Russell Jacoby osutab, et sõjad riikide vahel ei kannata enam ammu välja võrdlust kodusõdadega. 50 aasta jooksul on kodusõdades hukkunud üle viie korra rohkem inimesi kui riikide konfliktides. Kodu- ehk vennatapusõdades pole kohta rahvusvahelistel konventsioonidel, neis valitsev julmus ei tunne piire. Euroopa on riikidevaheliste sõdade vältimise süsteemi üles-ehitamisel olnud edukas ligi kolm inimpõlve järjest. Vennataputava lõi aga Balkanis lõkkele veel mõne aasta eest. Ja see on Euroopa, tänu valgustusajale üks maailma jõukamaid ja eesrindlikumaid nurgakesi!
Mõtete kontrollija
Niisiis, isegi kindralstaapides ei peaks ülearu palju piiritaguse vaenlase rünnakuplaane mängukski laual olema. Seda eriti nn infosõja ja psühholoogilise kaitse kontekstis. Viimase 20 aasta praktika on küll näidanud, et eestlane on pannud lausa päris-orise talupoja tuimusega vastu mis tahes suunast tulnud välismaisele ideoloogilisele survele. Kaupmeestel, aga mitte (rahvus- ja muudel) ideoloogidel on õnnestunud ehk kodanike peadesse pesi teha.
Tõsi, neli aastat tagasi tegi välisjõud Eesti sisemise stabiilsuse kõigutamiseks viimase ja meeleheitliku katse, mis aga oli algusest saadik edulootuseta üritus ja neutraliseeriti politseitööga kiiresti – ükskõik kui kriitiline see olukord Aaviksoole ka toona tunduda võis. Järelikult, kui isegi meie kodanike ja veel mittekodanike väheneva hulga vahel ei õnnestu konflikti või vennatappu käima tõmmata, pole riikidevahelisel tülil lootustki. Seega puudub ka märkimisväärne vajadus üritada kodanikkonnale mingit kollektiivset psühholoogilist kaitsekiivrit pähe tõmmata.
Kuidas veelgi vähendada igas ühiskonnas peituvat vennatapupotentsiaali, on küsimus, millega mõistagi tasub tegelda. Aga see on juba järgmine lugu. Lugu peegelneuronitest, empaatiavõi-mest, psühholoogiast ja neuroteadusest. Kodanike kokkuleppe järgi on riigi ülesanne kodanikke kaitsta, kuid mitte püüdes nende mõtlemisaparaate valitsuse kontrolli alla võtta, vaid ainult kindlustades keskkonda, milles kodanikud saavad oma peaga vabalt otsuseid langetada. Kadunud Platoni meelehärmiks.
Varem samal teemal:
Jaak Aaviksoo „Valed ja pooltõed on olemas ja elus”, 30.3
Tõnu Viik „Aaviksoo, Raud ja eestluse tuum”, 29.3
Rein Raud „Kui suurt valet me vajame?”, 24.3
