Ärge tapke sõnumit sõnumi toojaga!
Ja kui te enne huviline ei olnud, siis nüüd olete, põnev on ju anda järele uudishimule ja lugeda võõraid kirju. Muidugi tekib küsimus, kas nii on ilus. Vaevalt. Aga see, mida nüüd meediasse tilgutatakse, ei ole siiski tavaline eraisikute kirjavahetus. Mööngem, et näiteks Henry Kissingeri raamatu „Diplomaatia” lugejate arv jääb tublisti alla Wikileaksi veebilehel snorgeldajatele ja Kissingeri avameelsus ei ole raamatus nii otsene ja värvikas kui Julian Assange’i dirigeerimisel ilmutatav. Seda enam et „Diplomaatias” ilmutatu on ohutus minevikus, aga Wikileaks on siin ja praegu. Selle peategelasteks on inimesed, kes praegu aktiivselt tegutsevad.
Päevakangelasele Julian Assange’ile tasub aga soovida jõudu ja tervist, sest tema on ettur suures mängus. Ta on vaid ventiil, millest paiskub välja liigne aur, mida on kütnud aastatega kogunenud silmakirjalikkus. Tema ei ole kellegi tagant dokumente varastanud ega välja pressinud, ja ainus, kes on julgenud seda kõlavalt öelda, on Austraalia välisminister. Tema on andnud ka kõige kainema isikliku hinnangu toimuvale. Samal ajal on küsimusi palju. Näiteks milliste seaduslike põhjendustega on suletud Wikileaksi pangakontod paljudes pankades ja riikides? Kes ja kuidas peab sellele küsimusele vastama ja hinnangu andma? Millistel seadusepügalatel ratsutades suletakse Wikileaksi veebilehti eri riikide serverites? Mind hakkab vaevama küsimus, mis on tegelikult lause taga, et tehakse koostööd USA õiguskaitseorganitega. Ja kas selline koostöö on ikka kooskõlas vabadusest rääkiva maailma seadustega?
Üllatust pole
Ma olen kaugel sellest, et arvata, justkui diplomaatide seni avaldatud kirjavahetuses oleks midagi uudisväärtuslikku peale lekke fakti enda ja mõningate tabavate ilukirjanduslike võrdluste mõjukate isikute kohta. See ei ole ajakirjanduse pärusmaa. Pigem kaldun sellist lekitamist hukka mõistma, sest inimesed, kelle memosid me loeme, olid kindlad, et see on ametkondlikuks kasutamiseks omade vahel. Nende töö ongi maalida asukohamaal toimuvast pilt, mis oleks emotsionaalselt ja informatiivselt hoomatav. Kas kedagi üllatab, et välisteenistused teevad analüüse? Või et saatkonnad töötavad koostöös mõningate jõuametitega, keda on üle ilma kombeks nimetada suupäraselt kolmetähelise lühendiga? Samal ajal on kentsakas lugeda mõningate riikide silmakirjalikku näpuviibutust ameeriklaste suunas, sest loodan siiralt nende endi maine huvides, et neilt midagi ei lekiks. Siiski hindan toimuvat heaks taaskäivituseks, et ka mõistlik tavainimene saaks aimu, kuidas lahknevad ametlik koogutamine ja selle taustal toimuv tegelikkus diplomaatias.
Lootus, et Tähtsad Inimesed teevad oma järeldused, kuidas kajastada koalitsiooni sõjategevust, on juba kustunud. Wikileaksi paisatud lahingukopteri video Iraagist ei olnud üllatav, vaid tekitas hoopis sügavat kaastunnet. Kuid üllatav ega šokeeriv ei olnud see loomulikult nendele, kes ei ela illusioonis, et lahingutegevus on ratsionaalne ja frontaalsete kokkupõrgetega tegevus, mida teostatakse futuristliku tehnoloogia ja valgete kinnastega. Inimesi šokeeris pigem konflikti ametliku kuvandi ja räige tegelikkuse vahe. Sõjapidamises ei ole miski muutunud ka 21. sajandil. Sõda – see on laibad, veri, pisarad ja ka süütute inimeste kannatused. Jõudu militaarmainekujundajatele! Aga välispoliitika kujundajad paljudes riikides, kus on küllaldaselt mõtte- ja väljendusvabadust, peavad mõtlema, millest on tingitud sellised ebakõlad ametliku retoorika ja tegelikkuse vahel.
Tahame tõde
Kas eestlastele on uudiseks uudisvoogudesse jõudnud hinnang, et Venemaad valitseb väga „suveräänne demokraatia”? Me ei saa ju öelda, et ei teadnud midagi sellest, et Läti sisepoliitikas märatsevad kummaliste sidemete ja kitsaste huvidega oligarhid. Terava tähelepanuga ootame ja loeme memosid, mis saadeti 2007. aasta kevadel. Aga kardetavasti saame vaid kinnitust infole, mida juba teame nii tänaval kui ka virtuaalruumis toimunu kohta. Pigem jääb õh-ku ikka küsimus, miks ametlikult räägitakse vähem ja väga pehmendatult, kui teatakse rohkem. Kas sisepoliitilised taktikalised mängud välistavad pika-ajalistest diplomaatilistest strateegiatest otsekohese ütlemise? Massid on rumalad ega mõista välisdiplomaatia kõrget kunsti? „Võimlema” peavad ka Eesti välispoliitika kõneisikud, seda enam et nende memodest saab välja lugeda hinnangut, kui tõsiselt suurriigid meid võtavad. Nõustun nendega, kes rõhutavad Wikileaksi juhtumi puhul seda, et maailm on muutunud ja mõistet „infoajastu” tuleb võtta tõe pähe. Seda mitte ainult tasandil, et mis kord on kuskil kirjutatud (või ka öeldud), võib varem või hiljem jõuda avalikkusele kättesaadavaks. Ja seda mitte nii kõlavates ametites olevate tublide inimeste puhul.
Pigem rõhutaksin seda poolt, et informatsiooni liikumist ja vahetamist ei saa kontrollida ka enda arvates Kõige Võimsamad. Mõistlikum on ikkagi kõik ausalt ära rääkida. Välispoliitilise pikaajalise tegelikkuse seletamine ja „müümine” valijatele kogu tema ilus ja valus on raske ja vaevarikas. Aga püüdma peab. Sest lühikesed ja löövad välispoliitilised loosungid on auklikuks lastud ja eelmistel kordadel ei olnud selleks isegi Wikileaksi dokumendilaviini vaja. Esialgu vaatame põnevusega pealt supervõimude lahingut hoomamatu internetikogukonna vastu. Nüüdseks on teada, kes on võitnud mõned lahingud serverite ja pangakontode rindel. Kes ja mida võidab aga Rootsis algava seksuaalsüüdistuse lahinguga, mis lõhnab praeguse info põhjal pahasti ja tegelikult Wikileaksi ei puuduta? Kõige suurem küsimus on aga, kes võidab selle sõja ja millised on selle sõja järelmid. Veel kord: ärge tapke sõnumi toojat, sest see ei muuda enam midagi!
