Argo Ideon presidendi kõnest: hõissa, juubeliaasta! Kaljulaid kõneles eeskätt noortele

Rahvusliku ornamendi ja riigivapiga kaunistatud kõnepulti astudes punetasid punases mantlis president Kersti Kaljulaidi põsed väikese külmakraadiga, nagu Vabaduse väljakule kogunenud kuulajategi omad. “Igaühe unistus võib olla see, mis määrab tuleviku Eesti käekäigu,” sisendas riigipea televaatajassegi uuel aastal eneseusku.

Eesti eelmisele presidendile Toomas Hendrik Ilvesele vana-aasta hilisõhtune pöördumine kuigi südamelähedane ei olnud. „Sul on kolm minutit ja kõik kuulajad on tongis juba,” kirjeldas ta raamatus “THI” olukorda, kus riigipea sõnavõtt mõned minutid enne uusaastasaluuti eetrisse läheb. Aga esinemata jätta ka ei saanud, sest traditsioon on olemas. Lennart Meri ja Arnold Rüütel olid oma sõnavõtud ära teinud ja nii ilmus ka Ilves igal aastalõpul teleriekraanidele.

President Kersti Kaljulaid võttis seevastu vana-aastaõhtu missiooni kohe tõsiselt. 2016/2017 aastavahetusel kõneles ta olukorrast Süürias, NATO kollektiivkaitsest, eestlaste rahupanusest maailma tulipunktides ning vajadusest üksteist heade tegude eest kiita. Keeruline muidugi hinnata, kas tema soov, et lõppenud aasta tuleks globaalses mõttes igavam, tegelikkuses realiseerus – pigem küll mitte. Pöördumise salvestamiskoha valik oli ka kõigiti soliidne: riigipea heleroosa kleidi taustal kõrgusid presidendi kantselei läheduses asuva Kumu kiviseinad.

Seekord äratas Kaljulaid juba eelnevalt tähelepanu, kuna otsustas pidada kõne otse-eetris, Vabaduse väljakult Tallinnas, kus juba enne läks käima hoogne vana-aasta õhtu rahvapidu ja kontsert. Eesti Vabariigi 100. juubeliaastale vastu minnes, miks mitte pidada üks kõne pidumeeleolus rahva seas? Täiesti adekvaatne valik, pole midagi ette heita. Järgmine kord saab ju jälle küdeva kamina juurde istuda või muud sellist tavapärast korraldada.

Seekord kordas Kaljulaid mitmeid märksõnu, mis varasemastki tuttavad. NATO oli nimetatud, välissaadikud võivad teema kohta ristikese teha. Õmblusteta ühiskond, mis kujundina on mõnevõrra keerulisem mõista kui näiteks komberuum, kõlas järjekordselt. Polnud mingi üllatus, et riigipea tõi kõigepealt esile noorteentusiasmi, kes ei olnud valmis tantsupeo etendust ära jätma ning korraldasid ilma kiuste spontaanse sündmuse sealsamas Vabaduse platsil.

Kaljulaid on oma esinemistes sageli ühtviisi kaasaegne ja vanamoodne, põimides jutu sisse nii alalhoidlikku ja vana, kui seda, mis võiks kõnetada pigem tulevikus elavat põlvkonda. Eesti aastal 2117, samal ajal noorkotkad ja kodutütred – esimese vabariigi ajast kaasavõetud liikumised.

Olles läbivalt optimistlik, jättis president lühikeses pöördumises ruumi ka mõtteile nendest, kelle ei lähe nii hästi kui tahaks. “Äkki kellelgi ei olegi täna õhtul põhjust seda hetke tähistada, sest lootust ei ole või on jäänud väheks?”
Ning “ainult nii, ausalt ja otsekoheselt muredest rääkides, saame tervemaks ühiskonnaks.”

Kuid eelkõige oli see jutt noortest ja tulevikust. See kõlas ju loogiliselt – 2018 on juba täna, kuid kogu tulevik on alles ees.