Arhiivid ja esivanemate hinged

 (3)

Arhiivid ja esivanemate hinged
EPL

Rahvusarhiivi ülesanne on tagada juurdepääs arhiiviallikatele, kus ei sisaldu kaitstavaid andmeid ja seega on asjakohatu muretseda „Surnud hingede“ üle arhiividokumentide uurimise kontekstis.

Teoloog Toomas Paul väljendab oma arvamusloos nördimust selle üle, et Eesti arhiivid teevad genealoogiliste allikate digiteerimisel koostööd Utah Genealoogilise Seltsiga. See selts on seotud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga ehk rahvakeeli mormoonidega. Väidetavalt ristivat mormoonid ühel või teisel kombel surnuid ümber ja see riivab kristlikku arusaama pühast sakramendist. Eesti riik parseldavat vabavarana maha meie kodanike pärisorjadest esivanemaid. Niisugune etteheide nõuab kommentaari.

Eesti arhiivide koostöö Utah seltsiga ulatub aastasse 1992 ning on tänaseks kestnud ligi kaks aastakümmet. See algas perekonnalooliste allikate mikrofilmimisest, asendudes tehnika arenemisel digiteerimisega. Töö tulemusena on täna eestlaste käsutuses miljoneid kaadreid suguvõsa uurimise tuumallikatest. Rõhutagem, et selts on sarnas moel ja täpselt samasuguse teenustasu eest alates 1940. aastatest kopeerinud perekonnaloo allikaid pea kogu maailmas. Sujuvalt on see töö kulgenud demokraatiamaades, nt Põhjamaades on koostööd tehtud ka teiste konfessioonidega nende kirikuraamatute kopeerimiseks. Olen oma rootsi ja soome kolleegidelt pärinud, kas see teema on tekitanud ühiskondlikku debatti või tõstatanud eetilisi küsimusi ning saanud vastuseks arusaamatu pilgu. Tõsi, tõrkeid on tekkinud mõningates Ida-Euroopa riikides, sh ka Leedus, kus kokkulepe saavutati ainult sealsete mittekatoliiklike kirikuraamatute kopeerimiseks.

Eesti inimesed on Utah Genealoogilise Seltsi tellimustest tohutult võitnud. Rahvusarhiivi veebileht Saaga võimaldab põlvnemislooga tegeleda igaühel. Arhivaale saab tasuta lapata ja lugeda, soovi korral ka välja trükkida ja mistahes andmekogusid luua. Kas tõesti tuleb tänase mõttevahetuse kontekstis lisada, et sel moel on võimalus ka mingeid riitusi sooritada?

Arhivaalide kasutajatelt ei küsi Rahvusarhiiv motiive ega uuri kellegi maailmavaate või usutunnistuse kohta. Vastupidi, me oleme teinud koostööd erinevate konfessioonidega arhiiviallikate säilitamisel ja kättesaadavaks tegemisel. Kontaktid luterliku ja teiste siinsete kirikutega on muuhulgas olnud laitmatud, kusjuures pikki aastaid on Rahvusarhiiv osutanud rahalist ja mitterahalist abi kirikuarhiivide korrastamiseks ja kirjeldamiseks. Viimane suurem digiteerimise leping on aga näiteks sõlmitud juudi kogukonna ajalooallikate kopeerimiseks ja veebistamiseks Iisraeli muuseumi Yad Vashemi tellimisel.

Lugupeetud Toomas Paul osundab teaduse ja libateaduse puhuti hägustele piiridele, pidades ilmselt silmas usu ja ebausu kohatist segiminekut tänases müstikalembeses maailmas. Paljud jälgivad horoskoope ja selgeltnägijaid, enamad naudivad avatare ja kääbikuid ning seda käsitleme kui vaba valikut, kui maitse-eelistust. Suhe või suhtumine teispoolsusesse, uskumine või mitteuskumine hingedesse, samuti surnud inimeste ristimisse või ümberristimisse on täpselt samamoodi igaühe vaba valik. See peab olema vaba valik, kui tegemist on demokraatliku ja usuvabadust austava ühiskonnaga. Kui selles kaheldakse, siis kaheldakse ühtlasi ka tänase ühiskonna aluspõhimõtetes.

Niisiis, Rahvusarhiivi ülesandeks on tagada võimalikult mugav juurdepääs arhiiviallikatele, kus ei sisaldu kaitstavaid andmeid, mh delikaatseid isikuandmeid. Selles tähenduses saab tõesti nentida, et andmed meie kaugemate esivanemate kohta on vabavara nagu Toomas Paul resümeerib.

Eetiliste küsimuste tõstatamine on samuti oluline ja ehk antud juhulgi asjakohane. Ometi, sarnaselt teadusele ja religioonile, puudub ka eetika valdkonnas sageli tõe mõõdupuu. Eetilised arusaamad tuginevad ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud tavadele ja evivad tugevat kokkupuudet kehtivate seadustega. Sestap tuleb meilgi tunnistada, et sallivus sellises tundlikus sfääris nagu seda on usutunnistus on igal juhul edasiviivam kui mittesallivus.

„Surnud hingede“ üle muretsemine arhiividokumentide uurimise kontekstis on seega pigem asjakohatu. Me ei peaks oma hinge sellise küsimusega vaevama.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare