ARI VATANEN: Eesti – oma juhtide peegel
Ilvese seisukohad sisendavad usku tulevikku. Ta ütles ajalehes Le Figaro ilmunud intervjuus, et Venemaa halva käitumise premeerimine ei ole hea poliitika. Ilves märkis ka, et Euroopa Liit ei pea hoolima Venemaa agressiivsest retoorikast ning et meil ei peaks olema illusioone, nagu võiksime Venemaad muuta. Ta ütles, et meie moraalne kohus on aidata selliseid demokraatia tee valinud riike nagu Ukraina ja Gruusia. “On eetiliselt vastuvõtmatu jätta nad iseenda hooleks vaid seepärast, et saaksime olla meele järele meie suurele mittedemokraatlikule naabrile,” märkis Ilves. Ta toonitas jõuliselt inim-õiguste ja õigusriigi tingimusteta kaitsmist… Ja ta ei sõida Pekingi olümpiamängudele.
Diktaatoritele meeldib alati, kui sporti ja poliitikat omavahel ei seostata. Soomes peetaks niisugustest asjadest selgesti rääkijaid rahurikkujateks. Seega võib väikestes riikides olla suuri juhte ja vastupidi.
See, et Toomas Hendrik Ilves astub ise rõhumisvastasesse võitlusse, on loogiline. Enne Berliini müüri langemist oli ta Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuse juhataja. Soome poliitikud, kes pidasid kalliks Nõukogude Liiduga sõlmitud sõprus-, koostöö- ja vastastikuse abistamise lepingut, lasid end ajavoolul kanda ning uskusid, et Nõukogude Liit on igavene. Nad hooplesid oma suhetega Tehtaankatul (selles tänavas asus Nõukogude Liidu Helsingi-saatkond) ning Tarja Halonen seadis tollal Berliini müürile tugesid, taotledes Ida-Saksamaa tunnustamist! Niisugust poliitikat nimetati maailmas soomestumiseks. See mõiste ei teinud au sirge seljaga soome rahvale ega Soome kaitseväele. Raudse eesriide tagant Euroopa Liitu tulnud parlamendiliikmed on värskendanud Euroopa Parlamendi õhkkonda. Nad teavad, et turumajandus teeb rahva rikkamaks, et meil pole vaja olla põhimõtteliselt USA vastu ning et Venemaa kihutab demokraatiast üha kaugemale.
Omaenda valus ajalugu on neil alles värskelt meeles ning sunnib neid lahendama probleeme analüütilisemalt kui meie, kes oleme tulnud vanematest liikmesmaadest. Ka meid Soomes aheldab ajalugu, takistades vaatamast ägeda hooga muutuvat maailma kaine pilguga. Muidu oleksime ka meie juba NATO-s.
Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei teatas maipühade ajal, et NATO-ga liitumine ei ole järgmise valimiskampaania teema. See tähendab sama, kui isa teataks oma perele, et ta ei kavatse ka lähitulevikus võtta revolutsioonilist tulekahjukindlustust. Kas oleme unustanud, et meie sangarihaudades puhkab ligi 100 000 eelmise tulekahju kustutajat? Minu vanavanemad sängitasid kodumaa pühitsetud mulda minu isa neli venda. Me oleme Teises maailmasõjas rün-nakuohvriks langenud riikide hulgas ainus, kes on ikka veel üksi. Oleme justkui laevahukust asustamata saarele pääsenu, kes keeldub minemast möödasõitvale laevale, kuna see tuleb valest suunast. Oleme koos Valgevene diktatuuririigiga Euroopas peagi ainsad Venemaa naabrid, kes ei kuulu NATO-sse… Tuupovaaralased (Tuupovaara on praegu Joensuu linnaosa, otse Vene-Karjala piiri ääres – toim) küsivadki juba: kumb on tähtsam, kas Venemaa ees lipitsemine või Soome julgeolek?
On raske uskuda, et madame Halonen ja monsieur Ilves päri-nevad samast erakonnast. Kuigi nad juhivad oma riiki teineteisest 80 kilomeetri kaugusel, on nad pärit otsekui eri planeetidelt. Soome presidendil on suuri raskusi uutele väljakutsetele reageerimisega, sest tema maa-ilmapilt rajaneb klassivõitlusest tuleneval inimeste, ideoloogiate ja rahvaste vastandamisel. Aasta tagasi püüdis Venemaa jõhkrat survet avaldades takistada Tallinna südames seisnud Vene sõduri monumendi teisaldamist kõrvalisemasse kohta. Haloneni kommentaar eestlaste järele-andmatusele (“teil eestlastel on psühholoogiline probleem”) ajab ihukarvad püsti.
Punaarmee pole vabastaja
Venemaal eitatakse ikka veel Punaarmee kuritegusid. Ja sellest armeest on tehtud uuesti kultusobjekt, nagu nägime Punasel väljakul Brežnevi stiilis korraldatud sõjaväeparaadil. Aga Eestis ega Soomes ei ole Punaarmee vabaduse sümbol!
Ilvese-sugused tänapäeva poliitikud mõistavad, et elus saavutatakse püsivaid tulemusi vaid minevikult õppides ja tulevikku vaadates. Nende jaoks ei ole demokraatia universaalsed väärtused kaup. See on otsekui mürk neile Soome poliitikutele, kelle sidemed soomestumisega on alles läbi lõikamata. Mõned sotsiaaldemokraadid näevad Ilveses omaenda negatiivset peegelpilti ning suhtuvad temasse nagu rebane viinamarjadesse. “Ilves läheb tuleviku poole, selg ees,” on öelnud üks sotsiaaldemokraat. Siis ta vähemalt näeb Soome poliitikuid…
Eesti ei püüa võõraste kätega kastaneid tulest välja tuua. Praegugi on Eesti sõdurid Afganistani kõige ohtlikumas piirkonnas Helmandis. Seal püüavad ka Helsingi jaoks heroiini tootvad taliibid paisata oma riiki tagasi keskaega. Niisugune pimedus on demokraatiat vihkavate bin Ladenite parim kasvukeskkond. Maailma rahustamine ja kodumaa kaitsmine algab kaugel väljaspool meie riigi piire. Ainult sellest ühisvastutusest kõrvale hoidvad “priiküüdiga reisijad” pääsevad kodumaal tsingitud surnukirstude vastuvõtmisest.
Sadankomitea (Soomes 1963. aastal asutatud patsifistlik organisatsioon – toim) idealistina ei saa Halonen nõustuda sellega, et rahu tagamiseks on tarvis demokraatlikes kätes olevaid relvi, ka Ameerika omi. Dogmatism võib enesekaitseinstinkti täielikult ähmastada. Kodumaal oli tema peaeesmärk eemaldada ühepoolselt miinid idas ja takistada NATO-ga liitumist läänes. Kas see on kaitseväe ülemjuhataja puhul vastutustundlik käitumine? Soome-piiga hõlmad kerkivad tõmbetuultest räsitavas kodus üle pea!
Ühe päeva kestnud valimiskampaaniaga Gazpromi juhist Venemaa presidendiks tõusnud Medvedev ja peaminister Putin ajavad jõuliselt asja, et saaks teoks Venemaa suurprojekt – Euroopa Liitu kulgev gaasitoru. Kui see kavatsus ellu viiakse, jääb Euroopa Liidu energiajulgeolek senisest rohkem teistest sõltuvaks. Venemaa valitsus kinnitab oma internetileheküljel otse, et energia on nende jaoks välispoliitika vahend. Baltimaad ja Rootsi on gaasijuhtme ehitamise vastu, Halonen aga poolt. Soome meedia mainib seda meie juhi puudust vaid möödaminnes, kõrvallausega, sest meil ei ole poliitilist uurivat ajakirjandust.
Ohtlik sõprus Venemaaga
Prantsusmaal võimukandjate pead ei silitata. President Sarkozy on olnud aasta aega ametis, kuid temast on kirjutatud juba pool tosinat kriitilist raamatut, üksikasjalikest ajaleheartiklitest rääkimata. Meedia küsib Pariisis viibivatelt korrespondentidelt tihtipeale nende arvamust ka Prantsusmaa praeguse presidendi kohta. Soomes vastused tsenseeritaks. Vabanemine omas rasvas praadimisest on Soome meediale raske; tekstisõnumitega möllates võimutsemine on lihtsam.
Küsin naiivselt: kuidas saab olukorra analüüs poliitikas niivõrd erineda tavaelust? Kuidas on võimalik keldrisse tapeeti panna, samal ajal kui katus läbi laseb? Rahvaesindajaks valitakse isegi rallisõitjaid… Perepead ja Nokia juhid jälgivad muutuvat keskkonda kogu aeg ning püüavad uutele olukordadele kiiresti reageerida. Eilsed vead tuleb parandada viivitamatult ning tulevikuriske peab aegsasti ennetama. Vaid muutused on püsivad. Tänu sellele, et Euroopa Liit on rajatud mosaiigina, ei jaota see maailma kaheks nagu suurriigid. See annab Euroopa Liidule unikaalse võimaluse rahu ülesehitamiseks.
Arsti ja vahekohtuniku oskused on nüüd tähtsad. Ent ilma sõjalise veenvuseta on Euroopa Liit nagu hambutu klähviv krants.
Inimkond võtab omaks sõna otseses mõttes piiritu vastutuse ligimeste eest. See on meie eetiline kohus ning vastab ka meie endi julgeolekuhuvidele. Aegluse eest selles meie inimeste pere suurimas missioonis makstakse inimkannatustega maailma eri paigus. Ajaloolise murrangu ajal oleks Halonen pidanud kasutama oma populaarsust, et juhtida soomlased tänapäevase julgeolekupoliitika teele. Selle asemel on ta loopinud kaikaid Euroopa ühtse kaitsepoliitika rajajate kodaratesse. Pole ime, et pärast kogu maailmas hinnatud president Ahtisaari ametiaega on Soome Euroopa Liidu arengu peavoolust kõrvale kaldunud. Olles nagu känd tee peal ees, kiirendab Halonen oma pidurdava tegevusega Soomes presidendilt võimupädevuse äravõtmist. Selles ei ole iseenesest midagi dramaatilist, sest prestiiž ei tulene seadusetähest, vaid riigimehelikust suunanäitamisest, nagu seda tegi Tanner (Väinö Tanner, Soome välisminister Talvesõja ajal – toim). Eesti presidendil ei ole poliitilist võimu, kuid tänu Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilvese ettenägelikkusele ja sirgele seljale ei näe me õiget põhjala vaimus juhtimist Soomes ega Rootsis, vaid hoopis oma väikestest mõõtmetest hoolimata kaalukas Eestis. Ka meie kadakane soome rahvas väärib juhte, kes suudaksid ajaloo mandrilavade liikumisele reageerida.
Tõlkinud Mait Eelrand
