Ärma Evita: ära nuta mu pärast, Eesti
Mõlemad on haritud, ent arrogantsete maneeridega läänlased, aga üht rahvas armastas, teist mitte. Kui poleks Evelin Ilvest, siis milline üldse oleks presidendipaari inimlik pale?
See, mis Meri-aegadel tundus presidendi irriteeriva ja ettearvamatu käitumise juures võluv, mõjub Ilvese puhul pigem üleolevalt. Meri ei pannud kordagi selga Mulgi kuube, ent oli rahvamees, sest sai jutule iga külamehega.
Ilvesel on küll Mulgi kuub, kuid täisverelist lääne intelligenti pole tema presidendiroll rahvale lähemale toonud. Pigem on ta märk rahvast võõrandunud võimust ning nõunikest sõltuvast liidrist. Õigesti tegi Andrei Hvostov, kes pühendas oma raamatu „Võõrad lood” Rootsis sündinud ja Ameerikas kasvanud THI-le. See lõhe pole aastatega sugugi vähenenud.
See Eesti patriotism, mida Ilvest väidetakse kandvat, on pigem eemalolev. Selge see, et Euroopas makstakse paljude tööde eest rohkem kui Eestis presidendile, aga kas seda rolli on väärikas mõõta rahas?
Nätsu näriva ja käsi taskus hoidva jänkiliku riigipea tüdinud kivinägu igavatel visiitidel ning kohati mitte eriti korrektses eesti ega inglise keeles esitatud avaldused ei ole väärikad. Ingliskeelne f-sõna kaasa arvatud.
Vaadates „Välisilma” saatest, kuidas president Ilves Rootsi riigivisiidil Eesti pressile kübarasaagat kommenteerides ahvis piiksuva häälega tädilikku etiketieksperti („kuninglik etikett” ja „panen endale kiili pähe”) tundus ta liiga arrogantsena. Kahe meediataustaga Ilvese meediasuhtluses on tuntav toon – „ärge tulge meid õpetama, me ise teame”, kuid sageli on see nagu pärast kaotatud lahingut rünnakusignaali puhumine.
Meestele võõras, naistele oma
Nagu ikka eesti peres, võtab ka esipaari puhul naine kanda selle rolli, mis mehel vajaka jääb või mehele ei passi. Evelin on vastand meediavaenulikule presidendile: tähelepanumaias, avatud ning seeläbi haavatav.
Evelin on oma avalikus suhtluses nii isepäine, et kirjutab avaliku kirja räpparile ning teatab avalikus pöördumises: „Olgu, pekske mind, kulla ajakirjanikud. Selle eest, et lapseootus mind paksuks tegi.” Õhtulehe lugejatele on esikaane-Evelin sama armas kui Ivo Linna või Ita Ever. Kuid kellega võrrelda rahva tundeid presidendi vastu?
Evelin on kui armastatud suusakuninganna Kiku, kes annab igal distantsil maksimumi, eelistamata ühtki ala. Olgu siis karjäärinaisena Eesti mainet kujundades või mulgi mammina talus leiba küpsetades või seejärel stiiliikooniks, trenniguruks ja tervislike eluviiside eestvõitlejaks tõustes.
Nende rollide esmapilgul tunduvas vastuolus pole midagi häirivat, sest reality-ablas meedia armastab muutumis- ja tuunimismänge. Ajatu klassika oleks ju igav ja rutiinne, pealegi januneb infotainment-osalusmeedia avaliku kohtumõistmise järele kübarate, kleitide ning kilode teemal.
Igal aktiivsel linnanaisel, kes teeb kuus korda nädalas trenni ja tõsist tööd, et igal eluhetkel hea välja näha, on kerge end Eveliniga samastada. Kui see linnanaine on ostnud rahvusliku mustriga Nikkolo kleidi, eksinud folgifestivalile ja sõidab maasturiga ühest ökopoest teise, et mahetoitu hankida, kattuvad profiilid täielikult.
Eestis on hulgaliselt haritud, hoolitsetud, trendikaid ja rahvusliku meelsusega prouasid, kes ei suuda end samastada ühegi naisega, kes parlamenti kandideerivad. Kas nende naiste eest võitleja on Evelin Ilves?
Evelin pole sealjuures ülbe – ta on ikka proovinud jääda „oma küla tüdrukuks”, kes vastuvõtul oma tuttavaid kallistab, tuttavatele tere ütleb ning presidendipapale aastapäevaballil musi annab. Aga Eesti keskmine otsustaja on valge kristlik-rahvuslik-konservatiivne keskealine mees, kellel on alati kõiges õigus. Ilmselt on ta rõhutuim ja kahjuks väljasurev klass maailmas. Sest ajad, kui patriarh laua otsast perele tõde, õigust ja leiba jagas, on kahjuks möödas.
Selle mehetüübi vimm Evelini isepäisuse vastu on mõistetav. Evelin ei jää oma mehest kaks sammu maha ega oota, kui temalt küsitakse, vaid räägib ise. Kuna sellist rolli pole esileedile veel Eestis kirjutatud, loob ta seda valu ja vaevaga ise.
Kahju, et Päts oli lesk
Varasem suur kultuskuju, armas Konstantin Päts oli kahjuks lesk. Aga oleks tal särtsakas naine olnud, oleks ilmselt suitsupääsukesi veel kaks korda rohkem võipaberitele trükitud ning naine peaministriks saanud juba enne, kui venelased tulid.
Eks mõjub keskmise ülekaalulise mehe egole ka see, et üks naine on suutnud riigi esimese mehe kilod trennis panna sulama nagu kevadise lume. Et presidendi käes olevas klaasis on pigem vesi kui vein või viski, on juba kõrgema järgu pühaduserü-vetus. See on ju otsene rünnak mehelikkuse enesemääratlusele – tellida ausalt oma karbonaad, õlu ja pits viina. Ka naistele on see kübaratrikk, mida on kodus oma mehe peal raskem läbi viia kui Jeesusel vett mööda vantsida.
Ma arvan, et Evelinita poleks igas teises elamises koduleiva lõhna. Kui juuretisepoegi vahetavad andunult juba isegi geipaarid ja trendikiriku jüngrid, on koduleib massidesse jõudnud. Külalisena on vaja vaid pisut empaatiavõimet, et neid defineerimatu kuju ning maitsega leivapätsikesi muigutada ja kiita ning sealjuures hoiduda pingsalt mõtlemast oma vanaemale, kes leiba küpsetas mitte lusti pärast, vaid selleks, et peret toita.
Evelini pole võimalik patriarhi poolt sõnatusse rolli ning kööki ja lastetuppa sundida nagu näitlejannast esileedit. Tõele au andes läkski näitlejanna ajalukku sellega, et tema vähesed PR-sulu ületanud intervjuud koosnesid kandvatest pausidest.
Jumal teab, miks võrreldakse Evelini Carla Bruni või Michelle Obamaga – pole ta olnud ju meelelahutusäris moodne riidepuu ega mustanahaline poliitik. Tema armastuse-vihkamise suhe meediaga on pigem iseloomulik printsess Dianale või endisele vürtsitüdrukule.
Suhtlemine avalikkusega moeriiete, trennide ja kehakultuse kaudu on pigem omane Victoria Beckhamile. Või siis Andrus Ansipile või Jürgen Ligile, kelle trennihullust ei pea keegi kummaliseks ega positsiooni kahjustavaks. Kahju ainult, et proua Beckhamiga käib kaasas kerge tõusiklikkuse maine. Võib-olla on moodsat poppi juba liiga palju ning tuleks keskenduda ajatule klassikale?
