Armastus, mida ei tunnustata
Ma ei ole eriti konservatiivne inimene. Minu eksabikaasa ütles, et me peaksime abielluma – mitte sellepärast, et meil kahel oleks vaja omavahelist lepingut, vaid selleks, et anda riigile märku meie soovist koos olla ja et juhul, kui midagi juhtub – õnnetus, surm või midagi muud – oleksid partneri õigused kaitstud.
Siis sündisid meil lapsed. See, et me abielus olime, oli meie kui vanemate jaoks hea: lihtne oli reisida, kooliga asju ajada. Kõik läks hästi ja sellel ajal ma isegi ei mõelnud, et mõnel paaril võib olla meist palju raskem tõendada, et nad on koos, et nad on pere.
Mu abielu kestis 20 aastat. See oli väga õnnelik. Siis tulime kolme lapsega Eestisse elama ja meie vahel tekkisid probleemid. Võiks öelda, et elu viis meid lahku. Seejärel kogesime, kui erinevad võivad olla seadused. Sa võid mõelda, et oled Euroopa Liidus ja seadused on enam-vähem sarnased, aga kui me olime Eestis abielu lahutanud, ei kajastunud see Prantsusmaal. Pidime lahutusasjade kordaajamiseks Prantsusmaale sõitma. Nii mõnigi Eestisse elama tulnud välismaalane – olgu Belgiast või Rootsist – ei mõtle sellele, kui erinevad on seadused.
Enam kui kaks aastat tagasi registreerisime mu praeguse partneriga Prantsusmaal oma suhte. Prantsuse saatkonna seisukohalt oleme meie – mina ja mu naissoost elukaaslane – pere. Näiteks vastuvõtule kutsutakse meid perekonnana. Tütar on ka minu tütar, kuigi elukaaslane on ta sünnitanud. Sest selle lapse sündi soovisime me mõlemad. Ja kuigi ta ei ole minu bioloogiline laps, tunnen ennast praegu neljandat korda emana.
Mul on nüüd neli last ja ma tahaksin neile kõigile tagada samad õigused. Kui näiteks täna peaks minuga midagi juhtuma, ei ole minu neljandal lapsel minu varale mingit õigust. Leian, et see ei ole normaalne. Ma tahaksin, et oleks seadus, mis teda kaitseks. Praegu on testament ainus võimalus, mida ma saan kasutada.
Ei pea nimetama abieluks
Ma usun, et selliseid juhtumeid nagu minu oma on palju. Kui riik ei taga meie igapäevaelu õigusi ja kohustusi, siis peame me ise pidevalt mõtlema, milliseid pabereid võib igapäevaelu eri olukordades vaja minna. Kas või seda, mis paberit on mul vaja, et haigla intensiivraviosakonnas oma last või elukaaslast näha. Selliseid olukordi tuleb ette väga palju. Ja ma tean paljusid paare, kes on selliste probleemide ees.
Selgust on vaja kas või lahkumineku puhuks. Ma ise olen pigem püsisuhteinimene, aga paljugi, mis võib juhtuda. Inimesed on erinevad. Mäletan, et kui Prantsusmaal arutati, kas võimaldada samasoolistel kooselu registreerida või mitte, siis arvati, et „kui nad end registreerivadki, siis nad ka lahutavad kohe”. Tegelikkus on näidanud, et homopaaride seas ei esine lahutusi rohkem kui heteropaaride seas.
Samasooliste kooselu registreerimise võimaldamine ei ohusta traditsioonilist perekonda. Meie armastame ja kasvatame oma lapsi sama hästi. Mõnikord mõtlen, et ehkki olen kasvatanud nelja last, on mul neid pensioniarvestuse järgi ainult kolm.
Mul on see eelis, et ma olen Prantsuse kodanik, mistõttu mul on ehk vähem probleeme kui Eesti kodanikel. Aga ma tahaksin, et minu näide aitaks ka eestlastel selles asjas edasi liikuda. Kui ollakse koos ja sünnivad lapsed, on ju põhiline mõte see, et ma tahan neid kaitsta ja väärikalt koos elada. Ei saa öelda, et meid ei ole olemas. Me oleme olemas ja tahame elada oma kohustuste ja õigustega.
Minu jaoks ei ole vahet, kas seda nimetatakse partnerlussuhteks või abieluks. Konservatiivsete ja usklike inimeste jaoks – nagu näiteks minu õde – on sõna „abielu” oluline. Minu jaoks ei ole. Kui partnerluslepinguga kaasnevad samad õigused kui abieluga, siis minu jaoks polegi oluline, kas seda nimetatakse abieluks või partnerluseks.
Artikkel põhineb ettekandel, mille Katia Weber Piscitelli esitas kolmapäeval Tallinnas konverentsil „Erinevus rikastab”. Eesti Päevaleht avaldab teksti toimetatuna.
