Noorkirjanik Jaak Urmet ei varja, kust pärineb tema tarkus: “Nõukogude võimu teened selles vallas (välja arvatud isikute füüsiline represseerimine) väärivad tunnustust.” Samuti tunnustab ta marksistlikku teesi: “Religioon ei ole kunagi olnud midagi muud kui ekspluateeriva klassi abiline alamate klasside rõhumisel.”

Sama avalikult pooldab autor sotsiaaldarvinismi: “Kiriku otsene kahjulikkus” seisneb selles, et ta “pakub väetitele ja rõhututele hingeabi”, mis võrdub “esimese tasuta narkootikumidoosi pähemäärimisega”, et dresseerida inimene igavesti saamatuks ja vastutamatuks olendiks.

Tänan avameelsuse eest! Puhtsüdamlik ülestunnistus kergendab asjaolu. Siin on sõnaselgelt tunnustatud N Liidu tegevust ateismi levitamisel. Seni on seda häbenetud ja varjatud. Urmet ei näi aga hoolivat, et ta heidab Eesti luteri kirikule (EELK) ette seda, mis ulatub meist palju kaugemale. Ta ütleb: “Ühelgi liikumisel ega huvigrupil ei ole õigust kuulutada ennast ühiskonnas normiks”, nagu taotleb “kristlik (luteri) kirik”, sest “demokraatlikus riigis on ainult üks norm: see on seadus.”

Kirik tuleb vastu

Mis on EELK tegevuses seadusevastast? Riik ja kirik on meil lahutatud, kuid lahutatus ei tähenda läänemaailmas vastasseisu nagu N Liidus, vaid koos-tööd. Kõik Euroopa riigid suhtlevad tihedalt kirikuga, lähtudes printsiibist, et legaalsed iseseisvad organisatsioonid tohivad teha omavahel koostööd.

Millal on kirik taotlenud enda normiks kuulutamist? Autor ajab ilmselt segamini normi ja läänemeremaade luterliku kultuuriruumi. Pole võimalik elada ühiskonnas, mis on täiesti normitu, küsimus on üksnes: mis on normiks?

EELK on püüdnud kasvada ja olla ühiskonnaga seotud Euroopa kirikute eeskujul. Luteri kirik on tundnud selles ülekohut, et endiselt hoitakse kinni Nõukogude riigi poolt tekitatud olukorrast ega lasta kirikul asuda positsioonile, mis on kirikuil Euroopas ja oleks meilgi, kui ei oleks olnud nõukogude aega. Jäägu hinnang luterlaste tegevusele igaühe enda asjaks, kuid miks ei tohiks kirik ise soovida Euroopaga sarnast olukorda, kui me ometi integreerume Euroopa Liitu?

Vahel on meil seoses koolidesse kavandatava religiooniõpetusega kurdetud, et see teeks Eestile häbi. Miks? Analoogsed õppeained on pea kõigis Euroopa riikides. Samuti on kaevatud kiriklike õnnistamiste üle. Paraku on see rohkem tellijate probleem, sest kirik on ses suhtes tegutsenud peamiselt inimlikult vastu tulles. Läänes on üldine tava, et riigiesindajad osalevad kiriku tseremooniatel ning kirikud tegutsevad koolides, vanglates, sõja-

väes jne.

Sallimatu sallivuse apostel

Jääb Jaak Urmeti subjektiivseks arvamuseks, et ta kirjeldab kirikut “erakordse kultuurihävitajana”, mille osalus kultuuris omandab “nullilähedase tähtsuse”, olles rohkem “vahend tõhusamaks usuga mürgitamiseks”.

See aga ei puuduta ainult autorit ennast, kui ta võtab (sallivuse apostli sildi all!) endale õiguse mõnitada ja solvata teisi. Urmet ütleb: “Kellelgi pole õigust teise maailmavaadet ega põhimõtteid halvustada või koguni maha suruda”, sest religioone tuleb aktsepteerida “klubitasandil”. Samas kõrvutab ta halvustavalt kristlasi, “uriinijoojaid ja joogaharrastajaid”, pidades võimalikuks olukorda, kus “juudiaktivistid kutsuvad üles pealuuküttimisele”. Halvustavalt kõlab ka tõdemus, et üle kogu Eesti tegutsevad “pühapäevakoolid, juba lasteaialapsi viiakse kirikusse ‘ekskursioonile’” jms.

Urmeti arvates tuleb ühiskondliku normina juurutada sunniviisilist ateismi: “Tänapäeva ühiskond peab põhinema aksioomil, et jumal on olemas samavõrd, kuivõrd on olemas kõik teisedki inimeste väljamõeldised eesotsas Une-Matiga.”

Oo, püha lihtsameelsus! Nii naiivseid ja primitiivseid arvamusavaldusi Jumala aadressil on ilmutanud vist veel ainult Andrus Kivirähk.

Ateism kui religioon

Jaak Urmetile endale mõistagi ei meeldi, et “kiriklikud demagoogid on üritanud tembeldada ka ateismi religiooniks”. Siiski on olemise aluse (= Jumala) kohta tehtavad ateistlikud (või materialistlikud või naturalistlikud) järeldused, et Jumalat (= olemise alust) ei ole, samuti usu ja tõlgenduse küsimus nagu kõikide religioonidegi väited.

Autor on oma ateismiga lausa religioosselt fanaatiline: tema sõnadest kumab jõhkrat sallimatust ja viha. Nii käitub ta ise selle kohaselt, mida omistab teistele: “Ükski religioon pole kunagi sallinud teisitimõtlejaid ega hakka ka kunagi sallima.”

Religioonid on küll juba sallivust õppinud, ateistid nähtavasti mitte.

Arne Hiob, EELK haridusassessor, teoloogiadoktor