ARNI ALANDI: Julgus kodumaal kartmata elada
Enamik siitkandi venelasi on Eesti Vabariigi kodanikud ning kui nad ka veel ladusalt eesti keelt ei valdagi, on neis ometi austust siinse rahva ja kultuuri vastu. Saan oma kodulinnas ikka kõik asjad eesti keeles aetud.
Süstikbuss ehk rahvakeeli marsa hakkab sihtpunkti jõudma. Juba vilksatavad mööda rahuvalvepataljoni hooned. Hoonete ees trobikond noori mehi tsiviilriides. Äkki köidab üks detail minu tähelepanu: noorhärra rahuvalvepataljoni ees suvatseb kanda särki, millel täies hiilguses ilutseb Hitleri Aadu.
Meenub kohe Eesti Päevalehes Mihkel Raua loo peale lahvatanud dispuut fašismiilminguist Eestis. Meenub ka ühe poliitiku vastus, et müügil on ka Stalini pildiga särke ja üleüldse kannavad selliseid üksnes turistid. Vaevalt küll on noormees rahuvalvepataljoni ees turist, Aadu-sõbral näib ilmselgelt pistmist olevat meie riigi rahuvalvega. Midagi on siin väga mäda.
Kas kodanik saab usaldada sõjaväge, kust sõna otseses mõttes paistab fašistlik meeleolu? Kas ei pööra selline sõjavägi ühel päeval relva omaenda rahva vastu? Kas ei teki Aadu-lembestel sõjaväelastel kiusatust hakata relva toetusel otsustama, “kes meist on õige eestlane”?
Paar aastat tagasi korraldasid tollased rahuvalvajad Paldiski linnas pogrommi, andes peksa igaühele, kes eesti keelt ei rääkinud. Kes aga oskab öelda, kelle vastu tuleb järgmine pogromm? Ajalugu on näidanud, et oma rahva hulgast võrsunud “reetureile” ja “mandunud indiviididele” on alati palju magusam “pasunasse panna”, kui mis tahes võõraste esindajaile. Antifašist või lihtsalt juutidele kaasatundev inimene oli Natsi-Saksamaal laamendavaile natsijõmmidele alati ihaldatum saak kui mis tahes juut. Näiteid, kus oma rahva “valestimõtlejaid” rohkem vihatakse ja halvemini koheldakse kui võõraid või ametlikke vaenlasi, võiks viimsepäeva laupäevani üles lugeda.
Seega kes teab, et järgmine kord ei tule “õiged eestlased” otsima ja peksma mitte venelasi, vaid rahupooldajaid, rohelisi, vasakpoolseid, keda iganes, kes neile vaid ei meeldi? Kas ma Eesti Vabariigi kodanikuna, samas rohelise ja rahupooldajana, saan omaenda isamaal rahus ja julgelt elada? Järelikult ei. Kas see on normaalne? Päris kindlasti mitte.
Ennetagem kokkupõrkeid
Ainus oht minu ja paljude teiste eestlaste isiklikule julgeolekule pole sugugi Aadu-pildiga natsijõmmide vägivald. Hull on ka see, et taolised tegelased ajavad Eesti asjadesse tegelikult ju väga vaoshoitult suhtunud venelaste hinge täis ja nii pole etnilisigi kokkupõrkeid vaja kaua oodata. Kuidas sellised sündmused Eesti Vabariigi mainele mõjuvad, pole vist kellelgi raske arvata.
Seega pole parata, on aeg pea liiva alt välja kaevata ja tunnistada, et neonatsism on tõepoolest ka Eestis probleem. Teistpidi – mis siin imelikkugi, meile üsna lähedal, Saksamaal, Taanis ja Rootsis on ju neonatsism tõsine mure, mõni ime, et see katk siiagi levib. Seal, erinevalt meist, tunnistatakse probleemi ja üritatakse selle vastu midagi ette võtta. Ning pole kuulda olnud, et mainitud riikide aus võitlus pead tõstva neonatsluse vastu oleks nende mainet kuidagi halvendanud.
Ning palun jätke Venemaa siinkohal mängust välja. Asi pole üldse Venemaale meeldimises või mittemeeldimises. Või kui, siis ainult niipalju, et me tõesti ei pea andma Venemaale väga häid võimalusi meie vastu propagandat teha – tahtmine selleks näib idanaabril tugev olevat. Kordan igaks juhuks veel: asi pole Venemaas, asi pole isegi Euroopas ega USA-ski. Asi on selles, et demokraatlikke ideaale järgival Eesti Vabariigi kodanikul on õigus tunda end oma kodumaal julgelt. Paratamatult eeldab see, et äärmuslastel ei lasta pead tõsta ning teatavaid näopilte lihtsalt ei müüda. Kohe mingil kujul ei müüda.
Arni Alandi, Eesti Televisiooni välisuudiste toimetaja
