ARNI ALANDI: Kahest totalitarismist ühe võidupäeva valgel
” Hetk hiljem sõidab neist mööda Carlsbergi õlleauto ja sakslaste pead vajuvad veelgi enam norgu. Aastaks kirjutati toona 1995 ja II maailmasõja lõpust Euroopas oli just möödunud pool sajandit. 8. mail 1995 viibisin ma tööülesannete tõttu Fredensborgis, linnas, kus asub Taani kuningapere suveresidents. Hoolimata kuninganna äraolekust, oli meeleolu ometi ülev ja pateetiline.
Kõikjal, kuhu silm ulatus, plagisesid Taani ristilipud – eriti ohtralt leidus neid muidugi kuningakoja ümbruses. Linlastel, kellest suurem osa kindlasti ei saanud sõjasündmusi vahetult mäletada, oli natsliku klanni purukslöömisest 50 aastat hiljemgi hea meel.
Vähem ümmarguste tähtpäevade puhul on neil ka pidustused väiksemad, aga meeldiv ning õnnelik tähtpäev on 8. mai peaaegu kogu Euroopas. Ning kahjuks on sõna “peaaegu” vaja ka just Eesti tõttu. Võib-olla pole meil põhjust tähistada suure sõja lõppu nii suurejooneliselt, kui taanlased seda teevad. Olime ju meie sõja lõpupäevaks langenud juba teise totalitaarse režiimi alla, millega meil tuli sõja lõpust alates veidi alla viiekümne aasta rinda pista. Aga mulle tundub imelik sellest tähtpäevast nii täielikult mööda vaadata, nagu seda praegu Eestis tehakse.
Põhjus rõõmustada
Ometi on II maailmasõja lõpu puhul põhjust rõõmustada ju ka siin. Kahest totalitaarsest rezˇiimist, mis maailma ähvardasid, löödi üks põrmuks ning seda ideoloogiat ei ole enam võimalik pimesi ja kaheldamatult uskuda. Silmanähtavalt see Eesti olukorda ehk ei leevendanud, kuid suure osa Euroopast, kuhu meiegi praegu kuulume ja kuuluda tahame, muutis see võit palju helgemaks ja avas nõnda kaude tee meiegi vabanemiseks. Kui sõja lõpp olnuks teistsugune, oleks ka kaheldav, et mina võiksin selles keeles praegu oma mõtteid vabalt väljendada.
Kui natsid ja nende liitlased oleks võitnud ning terve Euroopa “pruuni katku” küüsi jäänud, vaevalt oleks meie olukord paremaks osutunud, kui see N Liidu võimu all oli – ning võib arvata, et see olnuks hullem. Seda vaba Euroopat, mille poole me siit raudse eesriide tagant piilusime, poleks sellisel juhul olnud. Jäänuks ära BBC, Vaba Euroopa ja teised raadiojaamad, mis aitasid meie vabadusleeki ülal hoida. Ehk ainukesena oleks alles jäänud Ameerika Hääl. Kui seegi – ka USA võinuks natsirezˇiimi alla langeda. Nii on keeruline teha oletusi maailma kohta, millel on sedavõrd drastiliselt erinev mõtteviis. Maailma kohta, kus vabadust ei peeta väärtuseks ja kus mõningaid inimesi ei peeta inimesteks, kus rahvuslik kuuluvus ja abstraktsed “rahvuse huvid” on olulisemad üksikisiku huvidest, soovidest ja vabadusest.
Jah, me ütleme, et selle teise, Nõukogude totalitarismi tagajärjed olid Eestile kohutavad. Mõnikord üteldakse, et Nõukogude totalitarism jõudis 1940. aastate jooksul Eestile rohkem kurja teha kui Kolmanda Reichi oma. Väga lühinägelik oleks aga selle põhjal järeldada, nagu oleks Saksa natslik totalitarism olnud kommunistlikust kuidagi parem või õigem. Võib-olla lükkas Hitler väikeste Balti riikidega tegelemise lihtsalt sellesse tulevikku, kus sõda oleks olnud võidetud. Laulusõnadega võib mõlema rezˇiimi kohta oma räigel viisil – ometigi õigesti – ütelda: “Üte s...ta umma mõlembi.”
Totalitarismi painest vabanemise üle rõõmustavad ka sakslased ise. Selle rõõmu võttis kõige paremini kokku omaaegne Saksamaa Liitvabariigi president Richard von Weizsäcker, kui 1985. aastal tähistati 40 aasta möödumist sõja lõpust. Weizsäckeri tollase hinnangu kohaselt on 8. mai võidupäev ka saksa rahvale, kes ometi sai lahti ahistavast natsionaalsotsialistlikust valitsusest.
Seega, hoolimata tõigast, et meil tuli sovetliku totalitarismi tõttu pikalt kannatada, pole meil mingit põhjust mossitada päeval, kui tähistatakse suurt võitu teise totalitarismi üle. Mida vähem on maailmas totalitarismi, seda parem. Sestap ühinegem 8. mail oma sõpradega Lääne-Euroopas ja pühitsegem üheskoos natsirezˇiimi langemist. Ja ärgem visakem oma ajaloo selgeks kirjutamisel last koos pesuveega välja – võit natsismi üle on järgnenud kannatustest hoolimata ka meie võit.
