Arni Alandi: Noored, kes enam ei mässa
Järjekordselt on noorus hukas. Ent seekord muudab sellise vana tõdemusega kirjeldatava olukorra pikantseks tõik, et noorus on hukas põlvkonna või põlvkondade jaoks, keda neile eelnenud pidasid ise nii hukkaläinuks, kui veel saab. On hämmastav aeg, kus mässumeelsed inimpõlved peavad jahmatanult pealt vaatama, kuidas nende lapsed ja lapselapsed pöörduvad tagasi ideede ja hoiakute juurde, mille vastu nemad kunagi mässasid. Mitte ainult ei mässanud, vaid uskusid need juba igaveseks ajaloo prügikasti heidetud olevat. Ent kas olukord tegelikult on ikkagi päriselt eelkirjeldatule vastav – kellele siis trööstitu, kellele rõõmustav, vaatenurgast olenevalt?
Soomes igal aastal korraldatavast rahvuslikust noorsoouuringust selgub tänavu kummalisi asju. Põhjanaabrite noored on oma väärtushinnanguilt pigem konservatiivsed, pragmaatilised ja perekesksed. Mässuvaimu, mida möödunud sajandi jooksul juba pea noortele üldomaseks pidama hakati, ei paista kuskilt. Kadunud on ka 1990-ndate individualism, mis näiteks Taanis juba tõsiseks sotsiaalseks probleemiks kujunema hakkas. Tollal leidsid paljud kõrg- või ka keskharidusega noored, edukad taanlased, et isegi paarisuhtesse astumine, pere loomisest rääkimata, on vabadust ja eneseteostust liigselt piiravad ning kõige targem on elada mõõdukalt luksuslikku elu uhkes üksinduses.
Vähemalt põhjanaabrite juures on selline aeg nüüd vääramatult möödas, valitsevaid suundumusi vaadates aga ka mujal Põhjalas ning Euroopas üldisemaltki. Samal ajal selgub soomlaste uuringust, et uute Nokiate või Angry Birdside loojaid praeguste noorte hulgast ilmselt loota pole. Efektiivsus ja innovaatilisus ei ole noorte hulgas populaarsed. Ka rikkakssaamine ning varanduse kogumine mitte. Eelistatakse tõepoolest vaikset, rahulikku pereelu. Seda, mida juba mitmed põlved harjunud väikekodanlikuks sõimama. Kurb uudis nii mässajaist maailmaparandajate kui ka turuliberaalidest majandusentusiastide jaoks. Soome noorte hoiakute põhjal võib arvata nende eelistusi kalduvat traditsioonilise konservatismi poole.
Et see tõepoolest nõnda on, näitab üks varasem uuring. Nimelt uuriti viimaste Soome parlamendivalimiste ajal, mullu aprillis, noorte valimiseelistusi. Selgus, et madalama haridustasemega noored kaldusid eelistama Põlissoomlasi – parteid, mille ideoloogiat võib nimetada ehk reaktsiooniliseks konservatismiks. Haritumad noored aga hoidsid üsna üksmeelselt Koonderakonna poole. Partei poole, mis esindab Euroopas harjumuspärast arusaama konservatismist. Üllatuslikult polnud ei sotsiaaldemokraadid ega temast vasakumale jäävad jõud, samuti aegu noorte soosingut nautinud rohelised sedakorda noorte valijate hulgas kuigivõrd edukad.
Seniajani on Euroopa kohal suuresti hõljunud 1968. aasta põlvkonna vaim. Põlvkonna, mis korraldas üliõpilasmässu Pariisis ja Praha kevade (sündmused, mis on pigem kantud samast vaimust, millel sarnasusi on kaugelt rohkem erinevustest, ehkki just N Liidu ikkest vabanenud Ida-Euroopas nende sündmuste erisust rõhutada armastatakse) ja hõivas seejärel ühiskonnas hulga olulisi positsioone. Nende kultuuriline mõju on olnud tohutu, Euroopa pale on tänu 1968. aasta põlvkonnale hoopis teiseks muutunud. Nüüd, kui põlvkond ise on teenitud vanaduspuhkusele siirdumas, selgub, et oma lastelastest nad endale järelkasvu kasvatada pole suutnud.
Nooruse mässumeelsuse puudumise üle kurtis juba mõni aeg tagasi tollane Saksamaa välisminister, roheliste parteist pärit Joschka Fischer – ise tubli 1968. aasta mässaja. Ta imestas, miks noored ei tule tema kabineti aknaid sisse viskama, ehkki põhjust selleks oleks küllaga, ei vasta ta ise ja tema poliitika sugugi ju neile kõrgeile ideaalidele, mille eest 1968. aastal barrikaadidele murtud sai.
Maailmavaate pendel
Kui püüda Fischeri küsimusele vastata, võib aga selguda, et olukord polegi nii lootusetu ka mässumeelsete vanainimeste jaoks ning noorus sugugi mitte nii sügavalt hukas. Esiteks võib mässumeele puudumine olla mäss iseeneses – „vana hea” mäss oma vanemate põlvkonna-põlvkondade vastu, keda ju iseloomustanud mässumeel ning õiguste ja vabaduste pidev taotlemine ning suurendamine. Siia juurde käib ka kultuuriloost tuntud tähelepanek, kuidas ühiskond läbi ajaloo pendlina kõigub liberaalse ja konservatiivse serva vahet.
Selline väljavaade võib 1968. aasta vaimu kandjale küllaltki kole tunduda. Leevenduseks on siin aga ehk see, et ega konservatiivsuski tähenda enam päriselt seda, mida vanasti.
Ehkki äärmuslikku vanameelsust ja reaktsioonilisust on Euroopas siin-seal tunda, armastavad ka konservatiivsust ja traditsioonilisi väärtusi rõhutavad seltskonnad enamasti rõhutada samal ajal ka sallivust, teistsuguse tunnustamist võrdväärsena.
Nõnda võib loota, et 1968. aasta ideaalidest sugugi ei loobuta, ühiskond jätkab edaspidi veidi taltunumas ja stabiilsemas vaimus, mis kellelegi midagi paha ei peaks tähendama.
Muidugi võib olla ka, et küsimus noorte mässumeelsusest või alalhoidlikkusest ei ole Eesti oludes üldse kohane. Eks ole ju viimasel ajal palju nii kirutud kui ka kiidetud, kuidas eestlased, vanusest hoolimata, pole altid mässama, astutagu neile või sõrmedele. Jah, laulva revolutsiooni ajal mässas küll pea terve rahvas, iga seltskond talle sobival viisil. Hiljem ei ole midagi sellist enam juhtunud. Paljukest on minusuguseid, kes pärast Eestimaa vabakslaulmist nähes, millise jõhkrusega meie algajad kapitalistid lihttöötajat ahistama kiirustasid, südames otsustasid ka sellise ebaõigluse vastu astuda, või vähemalt läbivalt kriitiline hoiak säilitada? Igatahes on mässumeele säilitamine meie uuesti kättevõidetud iseseisvuse aastail olnud väiksema kildkonna teha ning pole suuremat küsinud vanuse järele. 1
Arni Alandi, ERR-i välisuudiste toimetaja
