Arnout Lugtmeijer: finaalist tuleb suureskooriline Hollandi võiduga mäng
•• Kui palju te ise jalgpalli jälgite – mitte pelgalt nüüd, maailmameistrivõistluste ajal, aga üldiselt?
Tegelikult olen alati jälginud, sest mängisin jalgpalli juba väikesest poisist saati ning olen olnud üsna fanaatiline jälgija. Justnagu entsüklopeedia jalgpallimängude ajal: väravad, kes oli mängija siis ja treener seal. Nii et olen mänginud ja jalgpalli vaadanud kogu elu.
•• Mis ülesandeid väljakul täitsite?
Noorena olin tavaliselt keskkaitsja, aga hiljem mängisin rohkem keskväljal. Olin paremäär või keskpoolik. Ründaja ei olnud ma kunagi.
•• Kas olete Hollandis mänginud ka professionaalsel tasemel?
Noorena elasin väga vähe Hollandis, kuid mängisin jalgpalli Belgias, Šveitsis, ning Hollandis ülikooli ajal. Tulin oma ülikooli meeskonnas ka Hollandi meistriks üliõpilaste arvestuses. Šveitsis keskkoolis käies mängisin riigi teise liiga meeskonnas Chenois. Ja Hollandis mängisin tudengipõlves amatööride kõrgeimal tasemel.
•• Olite seega peaaegu et professionaal.
Jah, mängisin üsna hästi. Ometi pidasin vajalikuks keskenduda tõsiselt õpingutele, sest jalgpallis on vaja õnne, et jõuda välja päris tippu. Sa võid küll olla väga hea mängija, kuid siis saad viga ega suuda tippu murda. Seetõttu vajadki parajat portsu õnne.
•• Lõuna-Aafrika MM-ist rääkides, kui palju olete seda jõudnud jälgida?
Alagrupiturniiril nägin tõenäoliselt pooli mänge, kaheksandikfinaalidest ehk kahte kolmandikku. Veerand- ja poolfinaalidest alates olen kõiki mänge näinud. Mul on kolm poega, neist seitsme- ja üheksa-aastane on koos minuga. Ka nemad on fanaatilised jalgpallifännid ning praegu lähemegi kõik koos Johannesburgi finaali vaatama. Tulime just (intervjuu toimus reedel – toim) Lõuna-Prantsusmaalt, kus puhkust peame, siia Pariisi, sest ühel pojal oli pass aegunud ja meil oli tarvis kiiresti uus passi saada – see õnnestuski.
•• Rõõm kuulda, et aegunud pass ei saanud finaalmängule sõidu takistuseks!
Jah, õnneks bürokraatiamasin töötas sedapuhku õlitatult, tunnustan neid ametnikke! Kõik olid valmis meid igatpidi aitama. Eriti siis, kui selgitasime põhjust, miks uut passi vaja on, hakati väga kiiresti liigutama (naerdes).
•• Kuna te ise Johannesburgi lendate, oleks ilmselt kohatu küsimus, kas MM söögi alla ja söögi peale teid veel ära tüüdata pole jõudnud.
Jah, nii võib öelda küll. Alati saab ju ka muud teha kui ainult jalgpalli vaadata – ka siin Prantsusmaal on olemas Hollandi TV, kus võid 24 tundi jalgpalli vaadata, jälgida kommentaare, analüüse, ekspertide hinnanguid jne. Aga võid ka end sellest kõigest mitte lasta kaasa haarata.
•• Mida finaalist ootate, kuidas võiks mäng välja näha?
Ma arvan, et kõik poolfinaali jõudnud meeskonnad on näidanud nii väga häid kui ka keskpäraseid mänge. Näiteks Hispaania ja Holland – Hispaania viimane mäng oli väga hea, kuid varasemad mängud polnud nii muljetavaldavad. Saksamaa varasemaid esitusi jälgides ootasid ju kõik, et sakslased lähevad edasi, kuid poolfinaalis hispaanlaste vastu tundusid nad otsekui soolasambaks tardunud olevat. Hispaania ja Hollandi mängule ette vaadates – nad viljelevad natuke sarnast jalgpallistiili. Mõlemad tahavad mängus domineerida, pallivaldamises vastasest üle olla ja oma mängu mängida. Usun, et sellest võib tulla isegi suureskooriline mäng. Kuna mõlema meeskonna ründeliin on vastase kaitseliinist võimsam ja kumbki väravavaht pole ka just maailma absoluutne tipp.
•• Ent mida taktikaliselt oodata?
Hispaanlased võtavad ette lõputuna näiva söödumängu, kuni avaneb auk, hollandlased omakorda proovivad agressiivsemalt ja ehk ka kärsitumalt ette liikuda. Hollandis oodatakse, et meie meeskond suudab hispaanlased juba varakult nende omal väljakupoolel agressiivselt kinni võtta ja sundida neid vigu tegema, et siis sellest kasu lõigata. Samal ajal on Holland päris hea ka siis, kui ta tuleb kiiresti oma kaitsetsoonist välja. Wesley Sneijderil on fantastiline oskus läbisöötu anda.
•• Kas on ka võimalus, et hollandlastega juhtub midagi sellist, mis sakslastega poolfinaalis, kes justkui jätsid oma püksid riietusruumi?
Ma ei usu, et hollandlased kardavad. Meie mängijatel on tohutu enesekindlus, kogu meeskonnal. Seda oli näha ka mängus Brasiilia vastu – nii palju kui ma aru olen saanud, ei kahelnud nad (kaotusseisu jäädes – toim) kordagi värava löömises. Seetõttu ma ei usu, et Hispaania neid kohutab. Nad muidugi austavad vastaseid, kuid hispaanlased ei kohuta neid.
•• Kuidas võrrelda praegust Hollandi meeskonda varasemate „kuldsete” või peaaegu „kuldsete” meeskondadega 1970. aastate keskel ja lõpus ning edaspidi 1980. aastate lõpus? Või ka 1990. aastatel Euroopa liigajalgpalli tasemel nime teinud tähtedega.
Praegustest poistestki on mõnel varasemaid kogemusi, nad on juba kolmandal või neljandal suurturniiril ja kõik on aru saanud, et vale suhtumisega ei jõua kuskile. Kui kahe aasta eest Bert van Marwijk sai treeneriks, lepiti kokku – pole vahet, kus sa mängid või kes sa oled, me mängime meeskonnana ja vaid nii suudame edu saavutada. Pole vahet, kas sa oled Wesley Sneijder või Robin van Persie, Khalid Boulahrouz – vahet pole, me kõik oleme siin meeskonnana. See on suurim vahe varasemate Hollandi meeskondadega, kus oli alati paar suurt staari, kes katsusid end teistest ettepoole sättida.
•• Ent ka sedapuhku on ju natuke hõõrumisi olnud, näiteks van Persie ja Dirk Kuyt vahetasid teineteisega pisut teravamaid sõnu. Ning ka treener van Marwijk on öelnud, et „meeskonnas ei olda just kõige paremad sõbrad”.
Jah, kuid ma arvan, et sellest on üle saadud. Ses mõttes oleme palju rohkem meeskond kui kunagi varem.
•• Ajalukku vaadates: 14 aasta eest avaldus meeskonnasisene hõõrumine eriti markantsel moel, kui näiteks Euroopa meistrivõistlustel Inglismaal 1996. aastal oli probleeme eri rassist koondiseliikmete vahel.
Ja-jaa, nad istusid seal eri laudades.
•• Sellistest ilmingutest tundub Holland olevat üle saanud. On see sellest, et eri taustaga noored mängivad juba maast-madalast koos ja nahavärvil ei ole enam, vähemalt jalgpalliplatsil, mingit tähtsust?
Raske öelda. Kuid arvan, et sellistes asjades oleme muutunud täiskasvanumaks ja arenenud positiivses suunas. Enamik mängijaid teeb ju karjääri välismaa meeskondades, osatakse üksteist rohkem hinnata. Ollakse tsiviliseeritumad ning mõistetakse ümbritsevat maailma paremini. Ka jalgpalluri üldine intelligentsus on paranenud.
•• Miks jätavad hollandlased jalgpallis tihti väga individualistliku mulje – üks-kaks suurnime, kelle tuules minnakse suurvõistlustele suurte ootustega? On see omamoodi ka Hollandi ühiskonna peegeldus?
Ma ei usu küll, et seda võiks võtta ühiskonna otsese peegeldusena. Hollandi meeskonnas on alati olnud sellist ülbust, mis on minevikus tihti kalliks maksma läinud. Kuid nüüd suudetakse kõrkust pisut kontrolli all hoida. Jah, ka nüüd usutakse, et tullakse maailmameistriks, kuid mitte niivõrd ülbel moel.
•• Samal ajal on teil ka praegu ülimalt individualistlikke mängijaid, eriti näiteks Arjen Robben. Vaadates teda mängimas – ma ise Müncheni Bayerni fännina olen muidugi õnnelik, et ta seal mängib – tundub justkui, et ta üritab kõike ise teha. On see siis Hollandi jalgpalli eripära, et sellised mängijad esile kerkivad?
Ei, seda ma küll ei usu. Meeskonnas on alati individualiste. Ma arvan, et praegugi on Robben ise kindel selles, mida ta teeb. Üle ta ei pinguta ja ka oma triblamistes on ta väga edukas – Robben suutis ju peaaegu et isiklikult Bayerni Meistrite liiga finaali viia. Vaatasin seda finaali ka kohapeal ja Robben oli ainus, kes kujutas Milano Interile mingitki ohtu. Ning teiselt poolt oli Meistrite liiga finaalis Sneijder, keda polnud justkui väga palju näha, kuid tema tähtsust on raske alahinnata.
•• Täna kuu aja taha vaadates: kas juba siis uskusite, et hollandlased jõuavad finaali?
Kas ma juba siis selles kindel olin…, kuid kindlasti uskusime kõik esimese nelja hulka jõudmist. Sealt edasi sõltub palju loosiõnnest, konkreetse päeva vormist, vaimsest valmisolekust jne. Sellel tasemel on juba nii palju häid mängijaid, kes kõik on tippmänguks võimelised.
•• Kui hollandlased ja ka inglased mängivad sakslastega, tuuakse neis partiides alati esile nn ajaloolise rivaliteedi küsimus. Ikka kerkivad esile 70 aasta tagused sündmused. Hispaanlastega on hollandlastel ajaloost võtta ehk vaid 80-aastane sõda, seda – tõsi küll – 16. ja 17. sajandist. Ega see ju pühapäevasesse mängu mingit ekstra vürtsi lisa?
Ei-ei, sellist emotsiooni neis mängudes küll ei ole. Viimati mängis Holland Hispaania vastu 2002 ja enne seda paar aastat varem. Nad mängivad teineteisega üsna harva, viimane mäng oli sõprusmäng kaheksa aasta eest. Arvan, et ainuke asi, mis võib rolli mängida, on seotud Robbeni ja Sneijderiga. Nad mängisid Real Madridis, aga neile ju õigupoolest öeldi seal, et „te pole piisavalt tasemel, kuna meil on Ronaldo, Kaká ja kes veel, tehke neile ruumi”. Nüüd säravad need mehed Euroopa tasemel, oma koduliigas ja neil on kindlasti ka siin üht-teist tõestada.
•• Kui võit tuleb, kuidas teie seda tähistate? Ning kas ja kuidas hollandlased tervikuna edu tähistavad?
Ma arvan, et sellega üle pakkuda muidugi ei tasu. Võit oleks fantastiline tulemus, loomulikult! See oleks midagi, mida kõik on viimased 40 aastat oodanud Johan Cruyffi aegadest peale. Kindlasti tähistataks seda paar päeva väga põhjalikult, aga siis läheb elu edasi. Ma otsustasin sinna kohale minna, kuna tõenäoliselt ei juhtu just väga tihti, et Holland on finaalis. Otsustasin võtta kaasa oma isa ja kaks poega. Kindlasti jääb sellest hea mälestus, mida meenutada sõltumata tulemusest. Ainulaadne kogemus. Muidugi veel parem juhul, kui Holland võidab.
•• Mainisite just Cruyffi, kelle ajast alates on Hollandis oodatud tipptulemust. Kas praegune meeskond on tema ajaga võrreldav?
Ma arvan, et praegu pole meil sellist staari, nagu oli Cruyff või (Johan) Neeskens. Või ka hilisematest aegadest Ruud Gullit, Marco van Basten, Frank Rijkaard 1988. aastast. Praegu on meil Robben ja Snejder. Aga Snejderit ei anna Cruyffiga võrrelda. Võib-olla ehk Robbenis on midagi kordumatut. Tal on olnud väga hea hooaeg. Robben on küll alati olnud hea mängija, ka nelja aasta eest mängis ta MM-il, kuid siis ei olnud ta nii hea. Ta on natuke liiga vigastustealdis.
•• Kes on läbi aegade parim Hollandi mängija?
Oi, selleks jääb ikkagi Cruyff. Ta oli niivõrd erakordne mängija, tõi jalgpalli täiesti uue lähenemise. Tema oli ju Barcelona edu taga, ta on siiani klubi aupresident. Cruyff on sama stiili juurutanud Amsterdami Ajaxis, kellel pole küll võrreldavat rahalist toetust. Kuid mängustiil põhineb neis meeskondades ikka veel Cruyffi filosoofial.
•• Jalgpall on Hollandis spordiala number üks, enne kiiruisutamist?
Jah, publikuarvult on jalgpall kindlasti number üks. Kui ma ei eksi, siis Hollandi poolfinaalmängu Uruguay vastu vaatas 12,5 miljonit inimest! Uisutamise järele on hollandlased ka muidugi hullud ning tänapäeval on lisaks looduslikele uisuradadele loodud ka muid võimalusi – treeningukeskused, meditsiiniline baas. Rahvas saab uisutamisega aasta ringi tegelda. Professionaalsete uisutajate arv pole siiski suur, ehkki lapsepõlves muidugi uisutavad kõik.
•• Rahvaarv on Hollandil 16 miljonit, seega pisut liialdades – ainult imikud ei olnud teil Uruguay mängu ajal televiisori ees.
Just! (Naerab.) See on uskumatu arv. Veerandfinaalmängu ajal Brasiiliaga reede pärastlõunal oli kogu riik halvatud. Hollandi majandus kindlasti kannatas selle all.
•• Lõpetuseks – enne mainisite, et ootate suureskoorilist mängu. Kas riskite ka seisu pakkuda?
Usun, et Holland võidab 3 : 2! Normaalajal.
•• Ja väravad löövad?
Robben, Sneijder ja van Persie.
•• Teie sõna selle peale!
Siis saab Sneijder endale ka parima väravaküti tiitli. Kui just Villa neid kahte väravat ei löö. (Naerdes.) Siis võib Villa ka kaks väravat lüüa!
