Arst ja patsient ei ole vastased

Arutelu patsiendiseaduse üle kisub kiiva juhul, kui lähtekohaks on justkui eeldus, nagu oleksid meedik ja patsient põlised vastased ning nüüd on lihtsurelikel kavas seaduse toel tohtritele „ära teha”. (Vt Andres Ellamaa „Praegune eelnõu ei paranda patsientide kaitset kuidagi” 17.10, EPL).

Eelnõu autorid ei ole meditsiinipersonali õigusi seadusest mitte kuidagi välja unustanud. Enamik noist pügalaist, mis doktor Ellamaa leiab vajaka olevat, on eelnõusse sisse kirjutatud.
Patsientide teavitamise kohustus toimib meie haiglates üldiselt ka praegu heal tasemel. On ju arstid enamasti vilunud suhtlejad ja head inimestetundjad, kes tajuvad, kuidas kellega rääkida. Igal inimesel on õigus teada, milline on tema seisund ja ravivõimalused ning ka õigus aru saada, mida toob kaasa ravist loobumine. Eelnõu kirjutab lahti ka erijuhud, mil moel informeerida näiteks alaealist või psüühikahäiretega patsienti.

Polkovniku lesed

Soovi korral saab absurdiks ajada ka patsiendi kirjalikku teavitamise nõuet, mis Ellamaale muret valmistab. Kümmekond minutit arsti ja patsiendi vahelist usalduslikku juttu teeb selle vajaduse pea olematuks.
Patsiendi informeeritud nõusolek lõikuse või mõne muu ohtliku ravivõtte kasutamiseks või sellest loobumiseks koos seda tõendava allkirjaga on väga kaugel formaalsusest. Vähe sellest: selline dokument kaitseb ka meedikuid rahulolematute „polkovniku leskede” või nende omaste eest. Kui kaugelearenenud kopsuvähiga haige tunnistab oma allkirjaga, et talle spetsiifilist ravi enam teha ei saa, siis on raske tohtreid tema peatses surmas süüdistada.
Raviprobleemide vaagimiseks vajame ühte riigieelarvest rahastatavat sõltumatut institutsiooni – tervishoiuteenuste kvaliteedikomisjoni, kus probleemid saaksid selgeks vaieldud enne kohtukulli ette jõudmist. Raskesti loetav võlaõigusseadus on seni olnud hädapärane augutäide, kus nn tervishoiuteenust müüva ja ostva osapoole õigused ei ole piisavalt reguleeritud. Ravipraktikas tuleb küllaga ette olukordi, kus ei aita ei võlaõigus, ei loogika ega isegi mitte usaldus. Suuremate meditsiinitülide korral on ainus võimalus pöörduda kohtusse, mis eeldab aga advokaadi palkamist, mis pole paljudele jõukohane. Seepärast on vaja terviklikku seadust nii arsti ja patsiendi vaheliste suhete üldiste põhimõtete kui ka erandite kohta, millest ühes või teises olukorras lähtuda.

Heljo Pikhof
riigikogu liige
SDE aseesimees