Esimesel korral said lugejad tänu anonüümsele allikale üldjoontes teada, milline saab olema Eesti esimene oma radarisüsteem, mis näeb Vene lennukeid kaugel Peipsi järve taga. Meie NATO-liikmesus oli sel ajal alles kauge tulevikumuusika ja see artikkel näitas, kuidas hakkab toimima suur ja kallis õhuseiresüsteem, mis töötab nüüd juba kogu NATO heaks. Teisel juhul said Eesti Päevalehe lugejad anonüümse allika vahendusel teada, kuidas mõni Euroopa Liidu liikmesriik tegutses selle vastu, et Eesti pääseks Euroopa Liidu esimesse laienemisringi, kuna see ärritas Venemaad. Selle artikli ilmumine näitas eestlastele, et mõni sõnades end meie suureks sõbraks nimetanud riik töötas diplomaatilistes tagatubades meie vastu.

Sellise info avalikustamine avaldas sellele riigile vähemalt veidi survet, sest nad polnud huvitatud oma maine rikkumisest Eestis. Rõhutan, et mõlemad toonased infolekitajad olid tipptasemel ametnikud, kes teevad tänini Eesti riigi heaks kõrgetel kohtadel head tööd. Nad rikkusid ajakirjanikule infot edastades reegleid mitte omakasupüüdlikest huvidest, vaid selleks, et avalikkus oleks meie ühiskonna jaoks olulistest asjadest teadlik. Vestlused kaitsepolitsei ametnikega nägid välja nii, et nemad palusid mul seitsmel erineval moel öelda, kelle käest ma olen oma info hankinud – et infoallikat karistada. Mina kordasin ikka ja jälle, et ajakirjaniku jaoks on tema infoallikate saladuse hoidmine üks kõige olulisem kutse-eetika põhimõte. Lahkusime sõpradena, infoallikaid kapo teada ei saanud.

Maailma kuulsaim juhtum

Eesti seadustik on sellest ajast saati muutunud, aga allikakaitse põhimõtted toimivad meil ja muudes demokraatlikes riikides ikka sama moodi. Eesti parimad uurivad ajakirjanikud käivad nüüd juba ametlikel ülekuulamistel, mille tulemused on kohtus tõendina kasutatavad, aga endiselt ei paljasta nad oma infoallikaid ja allikakaitsega pole sel sajandil olnud Eestis ühtki tõsist probleemi. Vabandan enesekeskse sissejuhatuse pärast, aga sageli tundub mulle, et meediakauged inimesed ei saa ilma näideteta aru, mis asi on allikakaitse ja kuidas see kaitseb demokraatlikus ühiskonnas sõnavabadust. Maailma kuulsaim allikakaitse juhtum pärineb Watergate’i afääri ajast ja selle tulemusena oli Richard Nixon esimese ja seni ainsa USA presidendina sunnitud ametist lahkuma. Seitsmekümnendate aastate alguses teavitas anonüümne riigiametnik Washington Posti ajakirjanikke sellest, et president oli teadlik konkureeriva erakonna valimisstaapi sissemurdmisest, valetas avalikkusele ja püüab jõuametite abiga asja kinni mätsida. Anonüümne allikas teavitas meedia vahendusel avalikkust Nixoni käitumisest ilmselt seetõttu, et ta pidas presidendi käitumist sügavalt valeks ja püüdis jõuameteid ebademokraatliku kontrolli eest kaitsta.

Infoallika nime teadsid ainult mõned ajakirjanikud, kes pidasid seda saladust üle 30 aasta, kuni anonüümse infoallika nime avalikustasid tema sugulased. Kuidas hinnata Watergate’i afääri ajal FBI tähtsuselt teise mehena töötanud William Mark Felti käitumist? Ta rikkus infot ajakirjandusele andes FBI reegleid, kuid ilma temata oleks seadusi rikkunud president pääsenud karistuseta ja võimu edasi kuritarvitanud. Tänu Felti infolekitamisele on USA ausam riik ning hea õppetunni said sellest kogu demokraatliku maailma poliitikud ja ajakirjanikud. Õpetlik on võrrelda ajakirjanike tööd näiteks arstide või advokaatide tööga. Arstile ja advokaadile usaldavad inimesed oma suurimad saladused sooviga, et keegi neist kunagi teada ei saaks. Ajakirjanikule usaldavad mõned inimesed oma riigi või firma saladusi just selleks, et avalikkus neist teada saaks. Aga mõlemal juhul peab seaduse jõud tagama, et nii arsti, advokaadi kui ka ajakirjaniku ametisaladused oleksid turvaliselt kaitstud.

Lang ründab sõnavabadust

Kahjuks on justiitsminister Rein Lang välja tulnud seaduseel-nõuga 656, mis sunnib Eesti ajakirjanikke põhjendamatult paljudel juhtudel oma allikaid avaldama ja ohustab seega tõsiselt sõnavabadust. Vähe sellest, justiitsminister Rein Lang hirmutab oma kurikuulsat seadust parlamendist läbi pressides avalikkust sellega, et allikakaitset kaitsvad ajakirjanikud tegevat seda soovist õhutada riigisaladuse või ametialase info lekitamist. Lang hirmutab valega, sest allikaid kaitstes kaitsevad ajakirjanikud sõnavabadust. Herman Simm tõestas, et inimesed, kes tahavad riigisaladuse rahaks teha, ei müü seda ajakirjandusele, vaid luureteenistustele. Hiljuti Eestit väisanud Belgia meediaprofessor Dirk Voorhoof meenutas Euroopa inimõi-guste kohtu põhimõttelist seisukohta: ajakirjanike allikakaitse on üks meediavabaduse põhi-mõtteline tingimus. (Allika)kaitse … puudumine võib oluliselt õõnestada ajakirjanduse eluliselt tähtsat „valvekoera” rolli ja ajakirjanduse võimet esitada õiget ja usaldusväärset infot.

Euroopa inimõiguste kohtu lahendid näitavad ühemõtteliselt, et pika aja vältel ja eri riikides tekkinud vaidluste puhul on kohus süstemaatiliselt kaitsnud ajakirjanike allikate kaitset kui sõnavabaduse olulist eeltingimust. Tuntud kõnekäänd ütleb, et ära paranda seda, mis hästi töötab. Rõhutan veel kord, et Eestis pole sel sajandil olnud allikakaitsega ühtegi tõsist probleemi. Seega pole vähimatki põhjust reguleerida uue seadusega asju, mis niigi toimivad. Ehk nagu soovitas professor Voorhoof: „Parem ilma allikakaitse seaduseta kui halva allikakaitse seadusega.” Seetõttu teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku hääletada riigikogu esimesel lugemisel Langi sõnavabadust piirav seadus menetlusest välja. See hääletus näitab, kes on sõnavabaduse tegelikud toetajad ja mis erakonnad toetavad Rein Langi, kes elab oma eelnõuga välja viimastel aastatel meediaga suheldes saadud traumasid.

Hannes Rumm töötas aastatel 1995–2001 Eesti Päevalehes.

Varem samal teemal: Mart Raudsaar „656 SE, olen su poole teel”, Vallo Toomet „Pikk samm ajakirjanduse tasalülitamise suunas” EPL 19.03