ARVAMUS: Edu retsept: tee tööd ja näe vaeva
Dave Benton
•• Mis te arvate Eesti eurolaulust?
Ausalt öeldes ei arva ma midagi. Kahju küll, Eesti oli ju maa, mis oli pidevalt kümne parema hulgas, oli isegi esimene. Praegu tunnen ma teatavat häbi, et meid selline laul esindas. Ma saan iga päev telefonikõnesid oma välismaa-tuttavatelt küsimusega, mis asi see nüüd siis oli. Kogu austuse juures, Kreisiraadio on palju parem kui see laul.
•• Kas Eurovision on üldse see koht, kuhu popmuusikul tasub läbi murdma minna?
Muusikatööstuses tuleb tublisti vaeva näha, et sind tähele pandaks. Mina pean seda üheks paigaks, kus saab end näidata. Ja ma arvan, et kui kaasata professionaale, siis võib see toimida.
•• Mida teha, et Eesti popmuusika lööks läbi Eurovisionil ja üldse maailmas?
Aitab naljadest, paroodiast, “sota-potast”. Teeme asja tõsiselt. Rootsis võetakse asja tõsiselt ja sealt on tulnud väga palju häid esinejaid. Esiteks, head ingliskeelsed sõnad on vajalikud, teiseks, korralik mänedžeritöö. Mina tean Eestist vaid üht mänedžeri, kes näeb vaeva ja loob kontakte välismaal. Ainult üks inimene on aga praktiliselt mitte midagi. Esinejad peaksid olema ambitsioonikamad ja mänedžerid rahvusvahelisele turule orienteeritud. Suhtumist tuleb muuta – mitte arvata, et ma olen Eestis maailma kuulsaim. Ma usun, et meil tõesti on, keda turustada – Birgit Õigemeel, Iiris Vesik. Neil on rahvusvahelist potentsiaali. Ka juba pisut vanematel – Maarja-Liisil, Inesel, Vaiko Eplikul – on kindlasti potentsiaali. Lihtsalt kusagil on midagi valesti läinud. Aga ma arvan, et inimesed on teinekord liiga rahul sellega, mis neil on siin. Riik võib ju toetada, aga kui artistid ise ei hakka auahnemalt mõtlema, siis ei tule sellest midagi.
Heidy Purga
•• Meil oodatakse Eurovisionilt tihti läbimurret muusikamaailma. Kas see ootus on õigustatud?
Ei usu, et inimesed vaid seepärast Eurovisioni jälgivad, et seal muusikaline ime või läbimurre sünniks. Pigem sobib siia ehk mõte, mida ka Raadio 2 Eurovisioni-spetsialist Mart Juur ütles: see mõjub rahvale lõbustavalt. Sellel, mis toimub Eurovisionil, ja sellel, mis toimub muidu muusikas meie ümber iga päev, pole põhimõtteliselt mingit seost.
•• Kes on meie potentsiaalseimad muusikud-artistid ja kes võiks kaasa aidata nende maailma jõudmisele?
Millest ma siiani päriselt aru pole saanud, on meie muusika eksport. Tõsi, eksisteerib veebikülg www.estmusic.com, kus viimane uudis on sisse kantud eelmise aasta veebruaris ja mis on suhteliselt puudulik ka muu info osas. Hea, et ta üldse on.
Mõned üksikud püüavad suurest muusikaarmastusest seda kultuuri rikastada, näiteks Aivar Tõnso MudaMusic või Kristo Rajasaare või Helen Sildna. Eesti Vabariigi juubeliaasta raames lähetati kohalikke staare ja tippmuusikuid teistesse riikidesse esinema. See on suurepärane kingitus ning kiitus selle idee väljamõtlejale. Tulevikule mõeldes jääb sellest siiski väheks, eriti kui juubel läbi saab.
Mujal Euroopas on kindel süsteem, mille alusel muusikaeksport toimib. Üldjuhul on tegu sõltumatu ettevõttega, kelle alla on kogunenud kogu industry alates klassikalisest muusikast ning lõpetades polka ja rokiga. Spetsialistidest koosnev koda töötab süsteemselt ja võrdselt eri žanritega, otsides neile väljundit riigist väljaspool. Sellised ettevõtted on riigi ja eri fondide finantseeritud.
Ma ei imesta, miks tegelikkuses väga suure potentsiaaliga muusikud ajavad pessimistlikku juttu väljapoole pääsemiseks. Eriti elektron- ja popmuusika vallas tegutsejad on õnnetus olukorras. Meil on geniaalseid artiste, väga häid bände, briljantseid produtsente. Samal ajal on alguseks hea seegi, kui rahvas on valmis raadiost kuulama midagi värsket.
Erkki-Sven Tüür
•• Kas lootus, et võiksime oma muusikaga Eurovisioni kaudu maailma jõuda, on õigustatud?
Minu arvates võtame Eurovisioni ülearu tõsiselt. Kuulasin poolfinaali autoga sõites ja mulle meeldis, kuidas vemmalsääred Juur ja Kivirähk kommenteerisid. Ühtaegu oli lõbus ja tuli ahastus peale, kuna sel võistlusel on audiovisuaalne pool tugevalt visuaalse poole suunas kaldu. Eurovisionil pole tegemist kvaliteetmuusikaga, see on klounaad ja näitab nõnda Euroopa sügavat mandumist.
•• Mis sorti ja kelle muusikal oleks mujal potentsiaali?
Kui me vaatame popmuusikast kaugemale, näeme, et oleme tegelikult päris edukad olnud. ERSO-l on salvestusi EMI tütarfirma Virgini kataloogis. Nemad ja ka filharmoonia kammerkoor on pälvinud Grammy auhinna. Võib tuua väga võimsaid näiteid, kuidas Eesti muusika on end maailma mastaabis teatud žanris jõuliselt kehtestanud.
Mu kolleegid Lääne-Euroopas, Austraalias ja Põhja-Ameerikas teavad kõik Arvo Pärti, filharmoonia kammerkoori, mõ-nigi huvilisem on kursis ka Anu Tali ja Olari Eltsi tegemistega. Ei saa öelda, et meie muusikat ja heliloojaid ei tunta.
Popmuusikas on kindlasti potentsiaali ansamblil Pia Fraus ja mõnigi teine kollektiiv on välismaal oma nišis täiesti arvestatav tegija. See on rohkem peeglisse vaatamise asi, ent Eurovision on ikkagi huupi rabamine. Ma ei tea, kas seda tsirkust on ikka mõtet kaasa teha. Tänavuse laulu valimine meenutab juttu Vanapaganast, kellele Kaval-Ants sulatina silma valas, ja kui pärast temalt küsiti, kes tegi, vastas Vanapagan: “Ise tegi, ise tegi.” Eks me ise selle laulu sinna valisime.
•• Kes peaks kaasa aitama Eesti muusika paremale ekspordile, kes saaks seda teha?
See on igaühe enda tegevuses kinni. On ju olnud mitmesuguseid toetusi ja projektikesi. Kultuuriministeeriumil on olnud rahastamisskeeme, et salvestada Eesti muusikat, mis ka rahvusvaheliste plaadifirmade kataloogidesse jõuaks. Ühest strateegiat siin ei ole, see on ikka õnnes ja pingutustes kinni.
Anne Veski
•• Eesti inimesed on jälginud aastaid Eurovisioni lootusega, et see on meie muusika läbimurre maailma. On selline lootus õigustatud?
Eurovision on eelkõige koht, kus noortel lauljatel on võimalik end näidata, ja loomulikult annab see teiste riikide inimestele võimaluse meie kultuuri näha. Kindlasti aitab lauluvõistlus neil jala muusikatööstuse ukse vahele saada. Kui meie muusika kõrgemate tippude peale mõelda, siis Vanilla Ninja oli enne Eurovisionigi populaarne, ent praegu kodumaal väga populaarne. Tanel Padar oleks võinud ehk rohkem pingutada, et ka välismaal läbi lüüa.
•• Kellel ja mis sorti muusikal oleks väljaspool Eestit potentsiaali?
Eesti muusikal on maailmas kahtlemata potentsiaali, ent Eurovisioni kontekstis võinuks Kreisiraadio siiski suhtuda asjasse tõsisemalt ja võistlusele tulnuks saata Iiris Vesik. Meie kultuuri eksportimise eest vastutab ka ETV, mis oleks võinud rahva hetkearvamusest kaugemale vaadata ja langetada mõistlikuma otsuse.
•• Kes peaks kaasa aitama Eesti muusika paremale ekspordile ja kes peaks seda tegema?
Maailma muusikaturul läbilöömine ei ole midagi lihtsat, selle eesmärgi saavutamiseks tuleb anda kogu oma elu. Seda, et riik peaks nüüd otseselt oma õla alla panema, ma ei usu, ent läbilöögivõimelisi artiste tuleks siiski toetada ja siin oleks ka ETV-st suur abi. Praeguses majanduslanguses pole ju mõtet raisata ressursse tobeduste peale. Kui me võrdleme end Rootsiga, siis seal on aastakümneid täpselt teatud, mida tahetakse, ja rakendatud kõik vankrid selle eesmärgi ette. Kui ABBA Eurovisionil võitis, ilmusid kohe ka plaadid – kõik see oli väga hoolikalt ette valmistatud.
Piret Järvis
•• Mis oli Eesti eurolaulul sedapuhku häda?
“Leto svetiga” mindi nalja tegema ja läks nii, nagu võis arvata. Kreisiraadio võib teha väga head nalja, aga see polnud ilmselt kõige naljakam nali, mida nad on teinud. Iseenesest on Eurovisionil mõni naljalugu ikka ettepoole jõudnud, “Leto svetil” võinuks ka paremini minna, kui lugu oleks olnud paremini läbi mõeldud ja teostatud. Leedulased on ju varem oma naljalooga kaugemale jõudnud. Võib-olla oleks ikkagi parem ja adekvaatsem, kui saaks tagasi minna vana süsteemi juurde, kus Eesti laulu valis välja rahvusvaheline žürii. Rahvahääletus on liiga subjektiivne. Eesti inimese muusikamaitse pole see, mis laiem Euroopa muusikamaitse.
•• Mida tuleks teha, et Eesti muusika jõuaks maailma?
Läbimurde pärast pole mõtet Eurovisionile minna, see pole enam ammu koht, mida tõsiselt võetaks ja mida muusikaärimehed talente otsides jälgiks. Eurovisionil on ikkagi vana kooli mekk küljes, viimati andis see midagi popmuusikale 1980. aastatel. Muidugi, kui tahaksime, et Eesti bändid kusagile jõuaksid, siis peaks riik popmuusikat toetama. Praegu ju toetused täiesti puuduvad. Miks ei toetata popmuusikat riigi tasandil? Bedwettersit ei premeerinud keegi peale Pärnu linna ja ka see oli tühine summa. Mingil määral ikka takistab, kui raha ei liigu, näiteks pole isegi korralikke stuudioid ja kontserditurg on väike. Samuti on väga oluline korralduslik pool – et inimesed tunneksid muusikaäri tagamaid ja muusik ei peaks ise kõike korraldama. Alati on olnud neid, kes on pealehakkajad ja jultunud, kes loovad ise vajalikke tutvusi. Andekaid noori muusikuid on palju, kellest võiks “midagi tulla”. Järgmine tõsisem tegija on ilmselt Kerli Kõiv, kel pole õnneks väga palju probleeme, kuna tal on leping korraliku plaanifirmaga.
Dag Hartelius
•• Milline mulje on Teile jäänud Eesti muusikast?
Eestil on fantastiline muusikapärand ja maailmatasemel muusikaelu. Sisu poolest on see põhjamaine, aga samal ajal ka omapärane. See käib nii rahvamuusika- ja koorilaulutraditsiooni kui ka klassikalise muusika kohta. Teil on suured heliloojad, nagu Eduard Tubin ja Arvo Pärt, fantastilised muusikud ja dirigendid, väga loominguline Viljandi kultuuriakadeemia ja palju muud.
Laulupeod ja kooritraditsioon on ju saanud peaaegu et Eesti kaubamärgiks ning neid tuntakse kõikjal maailmas. Osa eesti muusikast on saanud rahvusvahelisele publikule tuttavaks tänu väga edukatele eesti muusikutele. Kuid muidugi on endiselt üks osa eesti muusikapärandist võrdlemisi tundmatu, eriti väljaspool Läänemere maid.
•• Kuidas on Rootsi suutnud olla niivõrd edukas muusika eksportija viimaste aastakümnete jooksul?
Esiteks sai hulk popmuusikaansambleid eesotsas ABBA-ga rahvusvaheliselt tuntuks ja tõmbas Rootsile kui muusikamaale tähelepanu. Samuti saavutasid mitmed lugude kirjutajad ja produtsendid edu ja sellised artistid nagu Madonna, Backstreet Boys ja Jennifer Lopez hakkasid nende tekstide vastu huvi tundma. Tänu sellele, et Rootsi on saanud rahvusvahelises muusikaelus tuntud kaubamärgiks, on uutel artistidel eelis maailmaturule jõudmiseks.
Selle edu on taganud paljude arvates arvukad Rootsi muusikakoolid, kus noored on saanud muusikat õppida ja selle baasilt edasi liikuda. Tavalised põhjendused on ka need, et rootslased võtavad kiirelt üle uusi trende, paljud räägivad väga head inglise keelt ning aktiivselt kasutatakse internetti – näiteks My Space’i –, et noore artistina rahvusvahelise publiku ette jõuda.
Rootsi muusikaeksport on tähtis nii Rootsi tuntavuse kui ka mainekujunduse seisukohalt maailmas, kuid see on huvitav ka majanduslikust vaatenurgast ja toob kaasa aastas üle viie miljardi Eesti krooni eksporditulu.
Loe lisaks:
Päevalehe laupäevalehe kultuurilisa lk 10
