Arvamus | Illimar Lepik von Wirén: Gustav Adolf põeb Stockholmi sündroomi
Esmapilgul tundub, et tegemist on peene montypythonliku huumoriga, aga lähemalt uurides selgub kahjuks, et Gustav Adolfi gümnaasium ja direktor Hendrik Agur võtavad seda asja üsna tõsimeeli ning huumorist on asi kaugel.
Ka Aguri ja Gustav Adolfi gümnaasiumi õpilaste ja õpetajate põhjendused selle ürituse korraldamiseks on üsna arusaamatud, öeldes, et kuna EV100 raames tehakse niivõrd palju Eesti-teemalisi üritusi, siis nemad soovivad ujuda vastuvoolu ja teha Eesti Vabariigi sünnipäevaks kingituse Venemaale ning unustada ja andestada võikad kuriteod, mida kommunismi lipu all eestlaste ja Eestis elavate inimeste vastu toime pandi.
Totalitaarsete režiimide kuritegusid ei saa ning ei tohi kunagi unustada, ilmselt mitte ka andestada. Antud juhtum on väga hea näide sellest, miks meie ning ka teised, kelle pered või sugulased kannatasid inimvastaste kuritegude all, peavad endale teadvustama ja meenutama ajalugu nii, nagu see oli.
Kommunistlike režiimide käe läbi hukkus üle maailma umbes 80-100 miljonit inimest (The Black Book of Communism: Crimes, Terror, Repression) ning Eestist küüditati kümneid tuhandeid inimesi kvootide alusel, noorimad neist imikud, vanimad 100. eluaasta ümber.
Pagari keldris Tallinnas ja Tartu Hallis majas läksid veriselt viimsele teele väga paljud, pommitati raskelt tsiviilelanikkonda ja aeti metsades koertega taga metsavendi.
Nõukogude Liidu eesmärk oli Eesti ning eestlased lõplikult ära hävitada, mis oleks ilmselt ka õnnestunud, kui raudne eesriie poleks kokku vajunud.
Olles ise välismaal mõnda aega õppinud, siis olen kahjuks ka seal erinevates välismaa ülikoolides näinud sümpaatiat kommunismi või Nõukogude Liidu vastu, kus peamisteks argumentideks on olnud, et: “Eks vast mõned seal surma said, aga muidu oli ju kõik väga hästi. Tasuta hambaravi, kultuuriüritused, töökohad jne.”.
Eesti ja teised riigid, kes otseselt oli pool sajandit nõukogude ikke all, ei saa endale lubada taolist naiivsust ja nõrka ajalooteadmist.
Muigama paneb ka see, et isegi Vene propagandakanal Sputnik või mõni teine Kremli mõjutustegevusekanal ei suudaks ega ilmselt ka ei usuks, et oleks võimalik mõjutada ühte tuntud Eesti kooli korraldama Eesti Vabariigi 100. aastapäeval Nordea kontserdimajas Nõukogude-teemalist muusikaüritust, mille plakatil suur sirp ja vasar, ürituse sõnumiks aga Eesti Vabariigi kink Venemaale ning igavene unustus ja andestus. Antud hetkel on osad otsustanud selle töö ise vabatahtlikult ära teha.
Eesti ei tohi endale külge pookida Stockholmi sündroomi ehk meeltesegaduste konditsiooni, kus rünnatav enda ründaja kuritegelikke tegevusi alla surub ja pigem tunneb sõbralikke tundeid ründaja vastu.
Keegi meist ei kujutaks ette, et mõni Eesti või Euroopa kool korraldaks suures kontsertsaalis enda Vabariigi aastapäeva puhul Natsi-Saksamaa teemalise muusikaürituse, mille reklaamplakatil suur haakrist ning sõnumiks andestamine Hitleri ja natsi kuritegude eest.
Arvestades, et praegune Venemaa korraldab ja rahastab väga suures ulatuses erinevaid mõjutusoperatsioone, mille eesmärk on ühiskondi ja demokraatlike riikide sõprussuhteid lõhestada ning positiivses valguses näidata kommunismi ja Nõukogude Liitu, on taoline üritus ainult vesi nende veskile.
Teen ettepaneku, et Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul mõtleme korraks selle peale, kui paljud inimesed on Eesti riigi sünni algusest pidanud ohverdama end, et me selle aasta 24. veebruaril saaksime tähistada vabas demokraatlikus Eestis riigi sünnipäeva ning miks me peaks hoidma enda ja noorte mõistuse kaine ja teravana.
