Link kopeeritud!

ARVAMUSRING: Kanda last teise eest – poolt ja vastu

 (37)

Eestis on naisi, kes küll tahaksid last, kuid ei suuda ise rasedust lõpuni kanda. Mitmetes maailma maades saavad sellised naised kasutada asendusema abi – kes kannab last teise naise eest ja loovutab lapse seejärel talle adopteerimiseks. Kas see võiks olla lubatud ka Eestis?

•• Sotsiaalministeerium kaalub võimalust seadustada Eestis asendusemadus. On seda vaja?

•• Ivo Saarma, erakliiniku Fertilitas juhataja: Asendusemadus ei olnud varem Eestis keelatud, vaid oli veel kolm-neli aastat tagasi lubatud. Seejärel läks see aga keelu alla, kusjuures naistearstidega asja isegi ei arutatud ja see oli meile negatiivne üllatus. Minu andmetel on asendusemadust Eestis kasutatud kahel-kolmel juhtumil ja iga kord oli arvamust küsitud ka bioeetika nõukogult. Miks see poleks võinud samamoodi edasi olla? Eestis polnud selles osas ühtegi negatiivset kogemust.

•• Meego Remmel, pastor: Tõenäoliselt keelati surrogaatemadus selleks, et ära hoida näiteks inimkaubandust. Näiteks Indias on seoses surrogaatemadusega tekkinud teatud turg, kus naised üürivad end üheksaks kuuks välja ja teenivad sellega elatist.

•• Saarma: Tavaliselt muudetakse seadust siis, kui on esinenud mingi intsident. Aga inimkaubandus on Eesti kontekstis küll müstiline teema. Esimene bioeetikaga seotud skandaal polnud muide Eestis seotud sugurakkude, vaid hoopis neerudoonorlusega.

•• Meego Remmel, teie siis ei toeta keelu kaotamist?

•• Remmel: Eesti kirikute nõukogu on väljendanud seisukohta, et asendusemadus on eetiliselt väga problemaatiline, sest lõhub teadlikult ema ja lapse kokkukuuluvust. Samas on kirikute nõukogu valmis dialoogiks, näiteks arutlemaks altruistlikult põhjendatavat doonorlust lähisugulasringis.

•• Kes üldse vajavad asendusema abi?

•• Saarma: Esiteks vajavad sünnitusema abi fertiilses eas naised, kel on emakas mingil põhjusel eemaldatud. Teiseks vajavad seda naised, kes kannatavad mõne haiguse all, mistõttu nende tervis ja elu satuks raseduse ajal ohtu. Kolmandana vajavad seda naised, kel on näiteks väärarenguga emakas, mis pole suuteline rasedust kandma.

•• Aga kas näidustuseks pole ka naise soovimatus ise sünnitada või hirm selle ees?

•• Saarma: Ei. Me räägime siin siiski headest meditsiinilistest tavadest ja bioeetikast.

•• Remmel: Asendusemaduse puhul ei tule asju kaaluda vaid emadest lähtuvalt, vaid tuleb mõelda ka konkreetse lapse ja tema identiteedi peale. Kui surrogaatemadust lihtsalt niisama lubada, siis sellega võib kaasneda uusi psühholoogilisi probleeme kõigile osapooltele – nii bioloogilisele emale, naisele, kes sünnitab, kui ka lapsele endale. Me teame, kuidas inimesed otsivad oma sugupuud ja lapsed oma isa. Samamoodi hakkavad lapsed kunagi küsima: kes see oli, kes kandis mind välja sellesse maailma?

•• Saarma: Enamikus riikides, kus asendusemadus on lubatud, käib see bioeetika nõukogu kaudu. Ja enamasti bioeetika nõukogud soovitavad alustada asendusema otsimist oma sugulaste seast.

•• Remmel: Kui asendusemadust üldse lubada, siis tuleks seda aktsepteerida vaid lähisugulusringis.

•• Saarma: Iga detaili ei pea seadusega reguleerima! Tuleb usaldada bioeetika nõukogu. Iga juhtum on erinäoline. Ma olen nõus, et tuleb eelistada sugulaste ringi. Aga kui inimesel ei ole sugulasi? Miks ta peab siis olema täiesti ebasoodsas olukorras? Kes need sugulased on? Ema? Meedikuna ei pea ma seda heaks mõtteks. Õde? Te ju teate, kui väiksed on Eestis pered, igaühel ei pruugi olla õde. Ideaalis on sünnitusema lähisugulane, aga siin võib olla erandeid, mille üle otsustab bioeetika nõukogu individuaalselt. Küll aga peaks seadus ütlema üheselt, et see ei tohiks olla äritegevuse objektiks.

•• Nii et raha ei tohi n-ö doonor­emale maksta?

•• Saarma: Praegu on doonorlus igal pool reguleeritud selliselt, et räägitakse reaalsetest kuludest, mõistlikust tasust. Sünnitusemaduse puhul tähendab see, et kompenseerida saab vaid kulutusi, mis rasedusega kaasnevad, ja saamata jäävat tulu, ei enamat. Naine peab ju käima rasedusega jälgimisel, tegema analüüse – meditsiin nõuab tänapäeval siin omaosalust. Pluss veel transport, töölt ära oldud aeg. Kuid see on võimalik mõistlikult välja arvutada. See peab olema jälgitav ja kontrollitav, juhul kui tekib kahtlus, et tegemist on ärimudeliga. Sel juhul peab seadus sekkuma.

Loe veel

•• Remmel: Ükskõik milline doonorlus peab olema altruistlik, mõnes mõttes ka ennastohverdav annetus teise inimese heaks. Kompenseerida saab ainult neid otseseid kulusid, mis inimesel tekivad. Nii motiivi kui ka vahendite tasandil peaks see olema reguleeritud nõnda, et inimesel ei teki mingeid muid huve peale selle, et ta on annetanud midagi.

•• Siinsamas kõrval kõneleb üks sünnitusemaduse seadustamist ootav naine sellest, kuidas Eesti patsiendid käivad praegu seda teenust saamas Ukrainas, makstes umbes 300 000 krooni kogu „paketi” pealt. Kas see on paras või õiglane summa?

•• Saarma: No ma küll ei nimetaks ühtegi summat. Selline lähenemine on põhimõtteliselt ebaeetiline. Arenenud riikides on hulk naisi, kes tahaksid last saada, aga ei taha sünnitada – näiteks modellid, kes kardavad välimuse pärast. Ja siis nad otsivad asendusemasid. Selline asi on igal juhul taunitav.

•• Remmel: Kujutlegem näiteks inimest, kes vajab doonorineeru, kuid ei saa seda: järjekorrad on pikad ja tal pole sugulast, kes talle selle annaks. Kuidas ta seda mõtestab? Üks võimalus oleks minna mõnda vaesesse riiki, kust oleks võimalik see neer endale osta. Ja teine võimalus oleks küsida: mida mina olen valmis tegema selleks, et inimkaubandust ei oleks maailmas, et kõik ei sõltuks üksnes rahast? Ka surrogaatema otsiv naine peaks mõtlema laiemalt kui ainult „mina tahan saada”.

•• Kuidas tuleks talitada siis, kui asendusema tunneb, et ta ei taha last ära anda?

•• Remmel: Raseduse ajal ei ole naine ja laps seotud üksnes nabanööri pidi, vaid ka emotsionaalselt. Ma arvan, et naisel, kes sünnitab lapse, on alati õigus teda üles kasvatada.

•• Saarma: Eesti seaduste järgi on ema see, kes on lapse sünnitanud, ja nii peab see ka jääma. See ema, kes oma bioloogilist järglast soovib, peab igal juhul arvestama võimalusega, et asendusema ei soovi last loovutada. Uskuge mind, ta on isegi sel juhul nõus ja valmis sellele riskile minema. Ka juhul, kui ta ei saa last ise kasvatada, on tal väga hea tunne, et tal on maailmas bioloogiline järglane.

••Kas tuleks seada mingid formaalsed piirangud, missugune naine tohib olla sünnitusema?

•• Remmel: Riikides, kus asendus­emadus on lubatud, on piirangud tavaline praktika. Näiteks nõue, et asendusema oleks varem sünnitanud vähemalt kaks last.

•• Saarma: See, et naine oleks eelnevalt sünnitanud, võiks olla üks soovitus. Samuti peab see, kes rasedust kannab, olema terve.

•• Kuidas on asendusemadus reguleeritud teistes riikides?

•• Remmel: Maailmas on laias laastus kolm lähenemist. Üks on täielik keeld – näiteks Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias. Siis on n-ö kommertsriigid, kus surrogaatemadust lubatakse – Venemaa, Ukraina, Gruusia, USA-s California osariik. Kolmandas riikide kategoorias on keelatud kommertsalustel surrogaatemadus, kuid asendusemadus kui selline on lubatud – nii on näiteks Ühendkuningriigis, Kanadas, Iisraelis.

•• Saarma: Ja Eesti võiks ideaalis kuuluda just sellesse kolmandasse kategooriasse.

Kommentaar

Monika*

40-aastane

Sünnitusemaduse seadustamist on Eestis väga vaja. Seni on eestlased kasutanud seda teenust Ukrainas Harkivis, kus arstiabi on palju kehvemal tasemel. Ukraina sünnitusema kasutamine läheb maksma vähemalt 300 000 krooni: sellest rahast tuleb maksta sünnitusemale kompensatsiooni, vaevatasu riiete, toidu ja arstiabi eest. Samuti tuleb vahendavale agentuurile maksta tasu juriidilise nõustamise eest, lisanduvad veel kehavälise viljastamisega seotud protseduurid. Kui Eestis defineeritakse emana seda, kes lapse sünnitab, siis Ukrainas on ema see, kelle geneetilisest materjalist on laps. Seega väljastatakse sünnitunnistus Ukrainas geneetilisele, mitte sünnitusemale. Olen kuulnud eestlastest, kes on Ukrainast saanud koguni kolm last.

Mina eelistaksin samas kasutada Eesti sünnitusema. Esiteks ei ole ma Ukraina meditsiinisüsteemi peale väga kindel ja teiseks on see ikkagi nii kaugel. Kaotasime hiljuti lapse, kel oli kaasasündinud südamerike, ning kuna mul on kõrge vererõhk, on minu jaoks rasedus komplitseeritud. Seega vajaks meie pere sünnitusema abi – nagu ka paljud naised, kes on kaotanud emaka, kel on näiteks diabeet, kehakaaluprobleemid või muud meditsiinilised näidustused. Ka hirm sünnituse ees on ju meditsiiniline näidustus.

Kui sünnitusemadus seadustada, siis ei tohiks võimalike sünnitusemade ringi piirata vaid lähisugulastega. Nii saaksid seda ju kasutada vaid need, kel on näiteks õde. See ring peab olema võimalikult lai. Ja võiks olla lubatud, et asendusemale saaks tema vaeva kompenseerida: kas või palk töölt eemal oldud aja eest, arsti juures käimine ja ravimid – et ta ei peaks seda lihtsalt heast südamest tegema. Kindlasti tuleks aga sünnitusemade ring piirata nende naistega, kes on juba sünnitanud, ja seada vanusele alampiir, näiteks 25 või 30 aastat. Kui sa ei ole varem sünnitanud, siis sa ju ei tea, mis su emotsioonidega raseduse ajal toimub, ega sedagi, kas oled valmis loovutama lapse bioloogilistele vanematele.

Ma ei usu siiski, et sünnitusemadust Eestis massiliselt kasutama hakataks – usun, et mitte enam kui kümnel juhul aastas.

*Et kaitsta naise privaatsust, ei avalda Eesti Päevaleht tema perekonnanime.

Varivalitsus