Arved Breidaks: Nurgast välja
Võru- ja Setumaad nimetatakse aeg-ajalt üldistavalt Eesti kagunurgaks, mis Eesti poliitilise kaardi järgi on üsna tabav väljend, võttes ühtlasi kokku ka selle piirkonna mentaalse ja majandusliku reaalsuse – nurka surutud.
Ida pool seisab ees kõrge okastraataed, mis normaalset läbikäimist takistab; lõunas küll füüsiline piir puudub, kuid seal puudub see „miski”, mis on rahvaid aegade algusest peale suhtlema kehutanud.
Kagus olles jääb üle pöörata pilk kas põhja või läände, sooritada sinnapoole meeleheitlik nurgast-välja-hüpe või jääda paigale konutama. Rohkem võimalusi ei näi olevat, sest iga koolilaps teab, et Võru on mahajäänud koht, kus midagi ei toimu. Taasiseseisvunud Eesti esimene põlvkond on üles kasvanud sellise teadmisega, mis on muutnud lahkumise täiskasvanuks saamise lahutamatuna näivaks osaks.
Perspektiivitusest tingitud väljavoolu näitlikustamiseks võib tuua statistikat Kagu-Eesti elanikkonna vanuselise struktuuri, majandusliku aktiivsuse, maksulaekumiste, haridustaseme, tööhõive, kultuuritarbimise kohta. Aga võib teha ka tiiru Võrus, Põlvas, Antslas ja seda kõike otse näha.
Jõukad 1980-ndad
Ometi on siin alati usutud, et millalgi saabub pööre, mis toob hea aja tagasi. Kagu-Eesti, aga ka Peipsi-veerne Ida-Eesti pole sugugi alati olnud mahajäämuse ja vaesuse võrdkuju.
Heast ajast on inimestel erinevaid mälestusi. Nooremate jaoks olid need 2000-ndate keskpaigas, kui tööjõud kiiresti kallines, nende vanematele aga 1980-ndate lõpus, kui ettevõtlus Eestis legaliseeriti.
Arvestades, et Kagu- ja Ida-Eesti elanikkond on suhteliselt eakas, siis valdavalt peetaksegi heast ajast rääkides silmas 1980-ndaid, mil maakodus kasvatatud kartuli, kurgi ja sibulaga oli võimalik Vene linnades väga head ja ausat äri teha.
Mälestus sellest ajast pole kadunud, kuigi 1990-ndatel peeti „põhjatu Vene turu” taga igatsejaid tagurlasteks, kes on valmis paari kurgikoorma eest isamaa maha müüma. Kümnend hiljem muutusid nad veidrikeks, kes pole aru saanud, et Euroopa Liidu siseturg on palju perspektiivikam ja väikepõllumajanduse aeg on ammu möödas.
Kahtlemata on Eesti majanduse Euroopa Liidu turule orienteerumine olnud riigile kasulik. Tajun ka realiteeti, mis on muutnud Venemaa turu meie jaoks mitte kõige lihtsamaks partneriks. Teisalt tuleb tunnistada, et mitte kõik Eesti piirkonnad pole oma „logistilise puude” tõttu suutnud Eesti läänestumisest kasu lõigata.
Euroopa Liidus veedetud kümnendi jooksul on ka Kagu-Eestis teid ehitatud ja seltsimaju üles löödud ning põllumajanduslik suurtootmine on jalad alla saanud, kuid inimestel puudub siin elamiseks perspektiivitunne. Jutt ei käi mõnest tühjaks jäänud setu külast Eesti–Vene piirialal, vaid Eesti mõistes üsna suurest maa-alast, mida nimetatakse Eesti kagunurgaks.
Kahe kümnendi jooksul ei ole sellele piirkonnale väljundit leitud. Ei ole sündinud ideed ega ideede kogumit, mis taastaks majanduse vereringe, et riigi sumbunud nurgast saaks sadam, olgugi keset maismaad.
Pööret pole tulnud
Ei saa öelda, et poleks proovitud. Eesti regionaalpoliitika tegijad on eeldanud, et kui ehitada mahajäänud maakondadesse eurorahaga ilusad kooli- ja rahvamajad ja head ühendusteed ning eraldada aktivistidele projektiraha, siis elavdab see kohalikku majandust, loob töökohti ja pidurdab väljarännet.
Eeldus pole vale, aga see on ainult pool rehkendust. Need investeeringud on ainult väljavoolu pidurdanud, kuid oodatud pööret pole toimunud. Rääkida saab üksikutest edulugudest, aga mitte ühe piirkonna majanduslikust tärkamisest.
Kagu-Eesti ja Peipsiveere majanduslik edu sõltus ja sõltub praegugi Vene turust. See on lihtsalt nii välja kujunenud. Venelastega kauba tegemine on meile sama normaalne, nagu tallinlastele soome turistide teenindamine. Aeg on muutunud ja kurgikoormaga Pihkvasse enam ei pääse. Pole meil ka enam neid kasvatajaid, kes võiksid sellist äri ajada. Pealegi on idaäri riskantne – elussigadele pandi piir ajutiselt kinni ja suletuks see jäigi.
Sestap on venelastega kõige parem äri ajada koduõuel. Kurgikoormat ei pea tingimata ise Pihkvasse vedama, vaid las venelased tulevad ja söövad neid siin – toorelt, marineeritult, hapendatult. Sinna kõrvale sobib pakkuda head Eesti sealiha kartulitega ja isu tõstmiseks Eesti viina. Pakkuda võib venelastele ka häid spaasid, kalliskive, kinnisvara ja kindlatele partneritele isegi elamisluba.
Kui mõnel valitsusel peaks pähe tulema mõte, et raha võiks riiki voolata mitte ainult põhjast, vaid ka kagust, siis tasuks mõelda võimalusele kehtestada venelastele ühepoolne viisavabadus. Kui see tundub liiga radikaalne, siis vähemalt seada sisse piirialadel kehtiv viisavaba suhtlemine, nagu see toimib näiteks Poola ja Kaliningradi oblasti vahel.
Kagu-Eestile tähendaks see, et Tartust kaks korda suurema Pihkva elanikud pääseksid viisata üle piiri käima, mis tekitaks üsna kiiresti vajaduse uute kaubandus- ja teenindusruumide järele, tööjõu, inimeste järele. Me ei kössitaks enam tigedalt nurgas, vaid naerataksime ehk siiramaltki kui Tallinna teenijannad soome ostjatele.
Arved Breidaks,
lõunaeestlane
