Arved Breidaks: Valga ja Põlva haiglate sünnitusosakondadele jääb 2017. aasta ilmselt viimaseks, aga teatud elu elavnemist tõotab Valgasse tuua viinaralli

Lõuna-Eesti aastast kokkuvõtet tehes ei saa mööda minna haldusreformist, mis on vajutanud elule nii nukruse kui ka lootuse pitseri. Sama teeb lõppsadamasse tüüriv haiglareform. Kolmas suurem sündmus – viinaralli – on toonud elevust, aga uut majanduselu eriti mitte.

Aasta alguses ei uskunud küllap paljud, et haldusreformist üldse asja saab, sest eks neid katseid oli nähtud varemgi. Panuse võis teha traditsioonile, et küllap minnakse Toompeal enne omavahel tülli, kui valdade koondamine päriselt algab.

Võimalik, et kui Reformierakonna valitsus oleks lagunenud kevadel, oleks ka haldusreformiga läinud teisiti, sest suve alguses valitses paljudes kohtades veel sedavõrd suur segadus, et selle „maailma loomise” protsessi võinuks uus koalitsioon ka peatada.

Novembris-detsembris aga polnud enam muidugi midagi peatada ja kevadised skeptikud, mina nende hulgas, peavad tunnistama, et kuigi ühinemised on toimunud sama vabatahtlikult nagu nõukogude võim liitis kolhoose, näevad uued omavalitsused vähemalt paberil kobedamad välja küll.

Kohalikel poliitikutel tuleb lips sirgeks või kostüüm selga panna ja ka naabervalla rahvamajas valimiskampaaniat teha, sest oma küla kroonimata kuningad ei pruugi enam uude volikokku naljalt pääseda.

Paber paberiks, aga sõites viimastel nädalatel mööda vallavolikogusid, kus ühinemiste üle otsustatakse, on inimeste silmis märgata enesekindlust ja usku paremuse poole. Mõistagi pole keegi nii naiivne uskumaks, et valdade liitmine iseenesest looks rikkust ja peataks inimeste äravoolu linnadesse, aga küllap on silmade taga tekkinud arusaam, et vanaviisi jätkates kah enam kuhugi välja purjetada poleks võimalik olnud.

Mõistagi pole haldusreform veel tehtud. Volikogude ühised istungid, kus valdade kokkupanekud kinnitati, on nagu põhikooli lõpupidu – midagi on juba saavutatud, kuid päriselu seisab veel ees. Järgmisel aastal tuleb õppida arvestama naabervalla ja isegi ülejärgmise naabri tegemiste ja tahtmistega.

Kohalikel poliitikutel, nii vähe kui neid järele on jäänud, tuleb lips sirgeks või kostüüm selga panna ja ka naabervalla rahvamajas valimiskampaaniat teha, sest oma küla kroonimata kuningad ei pruugi enam uude volikokku naljalt pääseda.

Kulub pikki aastaid, peaaegu inimpõlv, kuni inimesed uute valdadega ära harjuvad ja suudavad ka une pealt näiteks välja öelda, et nende elukoht on Haanjamaa vallas, mitte enam Mõniste vallas. Ning tuleb lihtsalt leppida, kui mõni uus vald ei hakka ka 25 aasta jooksul korralikult tööle ning inimesed jäävadki rääkima „meie” ja „teie” vallapoolest.

Vähemasti Lõuna-Eesti haigla kogemuse põhjal saab öelda, et uus suuromanik Tartu Ülikooli Kliinikum on andnud endisele Võru maakonnahaiglale teise mineku.

Haldusreformi varjus on Lõuna-Eestis palju väiksema avaliku tähelepanu saatel 2016. aastal edasi liikunud ka haiglareform, mida nüüd haiglate võrgustumiseks kutsutakse.

Järgmisel aastal peaks kõigi märkide järgi sellele kriips alla saama, kui Tartu Ülikooli Kliinikum omandab juba varem ostetud Lõuna-Eesti haigla enamusaktsiatele ja viimati soetatud Valga haigla enamusosalusele ka Põlva haigla aktsiate kontrollpaki.

Vähemasti Lõuna-Eesti haigla kogemuse põhjal saab öelda, et uus suuromanik on andnud endisele Võru maakonnahaiglale teise mineku sisse. Raha on jätkunud nii ruumide uuendamiseks kui ka meditsiinitehnika juurde ostmiseks, mida varem kohalikele omavalitsustele kuuludes ei jaksatud teha.

Millise arenguhüppe toob kaasa Valga ja Põlva haigla minek kliinikumi võrku, pole esialgu veel päriselt selge. Nii Valgas kui Põlvas seatud haigla ülesandeks ehitada eurotoetuse abil valmis uus perearstikeskus, mis osa aktsiamüügi rahast ära sööb.

Suure tõenäosusega on aga 2017. aasta mõneks ajaks ka viimane aasta, mil nii Valga kui Põlva haiglas osutatakse sünnitusabi. Kahtlemata on vähemalt kohalikele poliitikule see teatud kergendus, kui sünnitusosakonna sulgemine tehakse ära n-ö tartlaste kätega. Märgiliselt on see üsna tugev ja muidugi nukker sündmus.

Piirikaubanduse mõju on võib-olla räägitud suuremaks, kui see tegelikult on, aga et see tänavu hoo sisse sai ja järgmisel aastal kasvab, selles ei kahtle enam ka rahandusministeerium.

Uus aasta toob usutavasti kaasa suureneva alkoholiralli Valkka, kus paar-kolm alkoholipoodi andsid juba tänavu suure panuse kaksiklinna Valga/Valka tutvustamisele Eestis ja Soomes.

Piirikaubanduse mõju on võib-olla räägitud suuremaks, kui see tegelikult on, aga et see tänavu hoo sisse sai ja järgmisel aastal kasvab, selles ei kahtle enam ka rahandusministeerium.

Eks iga inimene arvutab ise välja alkoholikoguse, millest alates tasub oma kodukohast Valkka varusid täiendama sõita. Minul näiteks on selleks umbes 30 purki õlut, millest edasi on Eesti hindadega võrreldes juba puhas rahasääst.

Kuigi Valkast ostetud alkoholi pealt makstavad maksud lähevad Läti riigikaukasse, võib ka Valga linn asjade käigust kasu lõigata. Linnapea kinnitas mulle hiljuti, et tänu alkoturistidele on ka piirilinna Eesti poolel märgata teatud elavnemist – käiakse pubis söömas ja tarbitakse ehk teisigi teenuseid.

Inimestele pakub ikka huvi uute kohtade avastamine, eriti kui sellega käib kaasas ka n-ö majanduslik point.

Oleks aga naiivne arvata, et Valkast kujuneks lähiaastail samasugune viinameka, nagu seda on olnud Tallinn soomlastele. Laiemalt Lõuna-Eesti elu ja käekäiku alkoholiostlejad vaevalt mõjutada suudavad. Elevust pakub see küllap rohkem, kui uut majanduselu Lõuna-Eestisse.