Arvo Junti: kuidas me pääsesime helgest tulevikust ehk 26 aastat riikliku iseseisvuse taastamisest
Igatsetud priiuseaega on kestnud nüüd märgatavalt rohkem kui esimese eesti vabaduseajal. On üles kasvanud ka põlvkonnajagu noori, kes okupatsiooniajast teavad üksnes filmide, raamatute, kaasaegsete meenutuste, juttude, mälestuste kaudu. Vast kerkib aga neilgi aeg-ajalt küsimus, kuidas me siis pääsesime helgest tulevikust?
Iseseisvuse taastamise lugu on tänaseks ajalugu või selleks saamas, tollaste sündmuste ja toimetamiste tulemuseks on meie tänane päev. Täna on meile kõigile maailm vähemalt võimalusena mitte ainult avatud, vaid ka suurem, paraku sageli aga ka väiksem kui 26 aastat tagasi. Suurem, sest praktiliselt kogu maailm on valla, väiksem, sest tihtipeale on maailmaks peopessa mahtuv elektrooniline vidin ja kardan, et ei ole vähe neid, kellele see ongi maailm.
Uues keskkonnas kasvanud uus põlvkond
Peopesasuurusest maailmast edasi mõeldes jõuame teadvustuseni, et muutunud ei ole mitte ainult keskkond. Need, kes sellises muutunud keskkonnas on uue põlvkonnana üles kasvanud, on ka täiesti uue mõttemaailmaga. Kui nõukogude propaganda kasvatas uut inimest, mis jäigi tekkimata, siis tänane noor on kindlasti ka uus ja veendunult parem inimene.
Veerand sajandit tagasi pärast nn perestroikat ja nõukogude ühiskonna avanemist ning enne nõukogude impeeriumi lõppu oli meie põhiprobleemiks see, kuidas mitte jääda suure ja ettearvamatu kolossi alla ja kuidas ehitada uut ühiskonda, õigemini taastada seda, mis kunagi olemas oli. Ootamatult tegi suur impeerium meile selle ülesande lihtsamaks, lõpetades ise oma eksistentsi.
Kui jätta kõrvale sisemised vägikaikaveod ja pikka aega sagedaseks poliitikaks olnud personaalne vaenamine ja ärapanemine, siis tundus mõnda aega, et meid ümbritsevas maailmaosas aastasadu valitsenud ohud on minevikus. Eriti oli see tuntav meie lääne sõprade hoiakute juures. Läks mööda vaevalt kümnend ja olukord muutus, sest ametlikuks liiniks ida pool sai hinnang impeeriumi lagunemisele kui sajandi geopoliitilisele õnnetusele. Poliitikas andis see senistele vastandumistele lisaks võimaluse lõigata poliitilist kasu nõukogude stiilis argumenteerimatust propagandistlikust hirmutamisest ja sildistamisest.
Veerand sajandit tagasi valitses kaks erinevat riigi taastamise käsitlust. Esimese puhul hinnati, et kuni jõuga pole võimalik, siis tuleb nõukogude riigi sees ja riiklikke süsteeme ning struktuure ära kasutades luua oma ning seda oma samm sammult laiendada, teine praktiseeris äraootavat propagandistlikku tegevust viisil, et kuna meil on õigus, siis meid tuleb tunnistada ja meie okupatsioonivõimuga ei räägi. Toda aega iseloomustab ka möödunud sajandi kaheksakümnendatel nõukogude ajupesu õhkkonnas (lihtsustatult nimetades avaliku ning mitteavaliku sõna ja teo totaalne mittevastavus) kasvatuse saanute ja parimas tegutsemiseas inimeste toimetama hakkamine.
Tänane kolmekümnendates, rääkimata noorematest, teab, et Venemaalt on tulnud aegade jooksul palju kurja, häda ja viletsust, riiklikku, ja isiklikku allasurumist, võõra keele ja kombe pealesurumist. Aga ta ei ole seda isiklikult tundnud ega tunnetada saanud. Teda ei mõjuta ega kammitse selline ajaloo tunnetuse puudus ja täna on just tema järjest enam kujundamas ühiskonnaelu. Näen, et ta annab aru, kus me asume ja suhtub selliselt, et siin me oleme ja peame hakkama saama. On muidugi palju neid, kes leiavad hakkamasaamise mujal, kuid see on hoopis teine lugu.
Kui veerand sajandit tagasi oma riiki ja ühiskonda ehitama hakkasime, tuli seda teha käigupealt ja enamalt tühjale kohale, vana asendati järk-järgult uuega, tarbetuteks formaalsusteks ei jagunud tahtmist ega ka aega.
Täna ühiskond ja riik toimivad ja on arvatud juba ka, et nüüdseks piisab üksnes aeg ajalt toimuvast häälestamisest. Teine ja ka küllalt levinud hoiak on, et probleemi tekkides on lahenduseks uus õigusakt, uus regulatsioon. Sama mõtteviisi on nähtud ka nn jääkeldrite ja arvamusfestivalide protsessis. Ehk lahenduste otsimise asemel püütakse formaliseerida olemasolev või tekkinud uus suhe või sumbuvad probleemid arvukatesse ühisaruteludese. Sageli sisulise toimetamise aseainena tekitatakse formaalseid regulatsioone.
Reegleid meil armastatakse
Tuntav on püüe reeglistiku loomisega ja selle täitmise mehhanismi lihvimisega formaalne vorm sisuliste lahenduste asemele seada. Sellist suundumust toidab ühelt poolt usk, et formaliseeritud reeglistik on elusuhete ja ühiskonna aluseks, teisalt on üha uute reeglite varjus hea põhjendada tegevusetust sellega, et reeglid on sellised. Ja reegleid meil armastatakse, iga endast lugupidav organisatsioon, eriti avalik õiguslik või teatud avalik õiguslikke ülesandeid täitev, püüab end reeglistikuga ümbritseda ja oma tegevust nendega sisustada. Ega ka erasfäär pole kõigest nimetatust vaba. Nii süveneb korporatiivsus, keskpärasus ning ka võimalik pahatahtlikkus ei paista välja. Meil on tuntav suund elukorralduse formaliseerituse süvenemisele. Formalistika on vajalik ja ka möödapääsematu, kuid alati ei hoomata (või tegutsetakse teadlikult), kus on piir vajaliku ja mõistliku vahel.
Iseseisvuse saavutamisel oli oluline roll õiguslikul retoorikal, kehtiva ja kehtinud õiguse sisustamisel ja oskuslikul kasutamisel (tuletame meelde 1988 aasta suveräänsusdeklaratsiooni, või riikluse taastamise otsustusi). Taotluseks oli anda nii poliitilistele kui õiguslikele määrangutele ja otsustustele selge, üheselt arusaadav sisu. Tänaseks on ühiskond muutunud keerukamaks, eeldan, et oleme targemad ja seega ei tohiks hinnaalandust olla, pigem vastupidi. Ei ole aga harv juhus, kui räägime õigusvaidluste lahendamisel kohtupidamisest, mitte õigusemõistmisest, žongleerime propagandistlikult sõnapaariga õigus ja õiglus, süüvimata või tahtmata süüvida nt sõna „õiglus" olemusse, tähendusse ja kohta meie kultuurilistes olemises, ajaloos ja arusaamades.
Reegel peab olema millegi teenistuses
Kõik see viitab sellele, et tihti on rõhud olemise asemel näimisel, sisulise asemel formaalsusel. Meil on siin veel õppida, et reegel ei ole ega saa olla asi iseeneses, ta peab olema millegi teenistuses üldiseks hüvanguks.
Veerand sajandit tagasi läksime totalitaarse ühiskonna sotsialismiks nimetatud korralduselt üle turusuhete ühiskonnale. Polnud sellist õpetust ega ka praktikat, kuidas seda teha, samaaegselt tuli õppida ja toimetada. Tuli tegutseda samm-sammult, teha vundamenti, siis seinu ja lõpuks katust ehitada. Ka siis kõlas hääli, et mida te venitate, tuleb maja kohe tervena vundamendist katuseni korraga valmis ehitada, kasvõi katusest alustades. Peab tunnistama, et kõik ka ei õnnestunud. Enam kõneainet on tekitanud omandireformiseadus, millega püüti korraga lahendada kõik varaprobleemid. Ebaõnnestunud oli otsustus, mille järgi erinevalt esimesel iseseisvusajal ja ka nõukogude ajal kehtinud regulatsioonidest loodi hoopiski uusi suhteregulatsioone (nt pärimise kord), mis tekitasid palju segadust aga mõnikord ka kellelgi võimalusi. Täna, nagu eelnevalt nimetatud, püütakse kohati aga jälle vastupidi, lahendada probleeme üksikute seadusnovellidega.
Parteides on maailmavaadet vähem kui võimuambitsiooni
Veerand sajandit tagasi ühiskonda korrastades ja riiki ehitades hakkasime õhinal looma erakondi ehk parteisid, mis pidid klassikalise maailmavaatelisuse alusel erinevaid elanikkonna kihte esindama. Sest nii oli kunagi olnud ja mujal nii on. Tuleb küll tunnistada, et üldist hoiakut arvestades valikut eriti ka ei olnud. Pole aga saladus, et täna on parteides liikumapaneva jõuna maailmavaadet mõnevõrra vähem kui tavalist võimuambitsiooni. Parteid tänasel kujul on monopoliseerinud võimu teostamise. Aga monopol ei ole poliitikas sugugi hea nähtus, ka siis mitte, kui see on erinevaid vaateid esindavate parteide kollektiivne monopol.
Üks võrdlus kummitab veel ja veidi kaugemalt. Veerand sajandit tagasi tegime paljugi vastupidiselt ka lääne sõprade hoiatustele, kes manitsesid, et ärge kõigutage Gorbatšovi paati! Üleüldist tunnustuse lainet tuli oodata seni, kuni meid oli tunnustanud Venemaa. Tänaseks on meie ühiskond ja riik olude kiuste hästi edasi läinud, kuid vaja on, et edulugude peal kiituse noolimise kõrval ka oma inimesesse panustaksime. Üks-ühele ei ole miski ajaloost ja teiste kogemusest üle kantav tänasesse päeva ja oma ellu, kuid ehk on Soome ka seekord ära märkimist väärt. Nimelt ühe esimese otsustusena, vaatamata teise maailmasõja ränkrasketele tagajärgedele, otsustas Soome oma lastele tasuta toidu anda. Selliste otsustega luuakse tulevikku.
