Link kopeeritud!

Arvo Sarapuu: Valitsus - kus on teede raha?

 (78)
Tänavaaugud
TänavaaugudFoto: Hendrik Osula

Mulle meenub aasta 1999, kui tuliste vaidluste tulemusel otsustati vastu võtta Teeseadus, kus teehoiu rahastamine seoti kütuseaktsiisiga. See tähendas, et eelarve aastal kavandatavast kütuseaktsiisist vähemalt 75% on teehoiu finantseerimise allikas. Selle sammuga loodeti lõpetada teehoiu pidev alarahastamine. Veel otsustati, et kohaliku omavalitsuse territooriumil olevad riiklikult olulise tähtsusega ühendus- ja läbivad teed (sadamate ühendused, raske liiklusega koormatud transiitteed jne) võetakse samuti riikliku finantseerimise alla.

Lubati, et kütuseaktsiisi 75% osast hakatakse finantseerima ka kohalike omavalitsuste teede korrashoidu. Lihtsalt suurepärane- mõtlesin ma tookord. Rõõmu ei jätkunud aga kauaks. Teeseaduse puhul hakkas peagi kehtima hoopis kõnekäänd- seadused võetakse vastu selleks, et neid mitte täita.

Täna lapitakse kütuseaktsiisiga eelarve auke

Viimase 10 aasta teehoiu poliitika analüüs viib mõtteni, et riigi rahandus on küll väidetavalt korras, kuid teed ja tänavad aga mitte.  Olen vestelnud paljude inimestega, kes nagu ühest suust küsivad, et maksame küll aktsiisi aga vastu ei saa midagi. Ja tõsi ta ju on. Teede ja tänavate olukord mõjutab igaüht meist - seda nii otseselt, kui ka kaudselt. Mõju avaldub lõhutud sõiduvahendites, liiklusõnnetustes vigastada ja surma saanutes, määrdunud riietes, hilinenud ühistranspordis, pärssivas mõjus majandusele jne.

Samal teemal:

Liiklusintensiivsus ja autotranspordi koormused on kasvanud 10 aastaga üle 1,7- korra. Teed vananevad kiiremini kui jõutakse neid remontida, rekonstrueerida, ehitada. Teede aluskonstruktsioonid on nõrgad, kandevõime 1,3 korda madalam kui näiteks Põhjamaades. Põhimaanteede katendite vanus on jõudnud 13 aastani, kõrvalmaanteed 21 aastani, tugimaanteede katendite vanus on täna keskmiselt 25 aastat ja kohalike teede katendid on juba vanuses üle 30 aasta.

Paratamatult tekib siinkohal küsimus, et kuhu see kütuseaktsiisi raha siis läheb, et teede parendamises midagi ette ei võeta? Kas ei peaks see tegema muret praegusele koalitsioonile ja kas Reformierakonna programmist ehk leiaks selle kohta lahendusi?

Kui nüüd peaks ime juhtuma ja kütuseaktsiisist laekuvaid tulusid hakatakski kasutama sihipäraselt, siis paraku maakondlikud bussiliinid on nii kokkutõmmatud, et kohalikel teedel poleks varsti enam sõitjaid. Rääkimata maainimestest, kel tulevikus bensiinitanklasse asja vaid äärmisel vajadusel.

Kütuseaktsiisi tõus ei paranda olukorda

Kahjuks on tänaseni poliitikute valik olnud teehoiu süsteemne alarahastamine. Küsimus on selles, kas Eesti teedevõrk ja teehoiusüsteemi tänane tase tagab majanduse ja laiemalt kogu ühiskonna arengu jätkusuutlikkuse ja kas see huvitab poliitkuid.

Senini puudub metoodika, mille alusel KOV-idele teehoiuks raha eraldatakse. Ühtlasi puudub ka põhjendatud normatiiv, kuidas jagunevad aktsiisist laekuvad summad riigimaanteede ja kohalike teede vahel.

Ma oleksin väga tänulik kui keegi tänastest valitsejatest suudaks konkreetselt välja tuua, kui palju kütuseaktsiisist läheb täna teede ehitusse? Eriti huvitaks palju sellest saavad kohalikud omavalitsused ja riigi tähtsad sõlmpunktid nagu Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva?

Ida-Euroopa riigid, kes meist majanduslikult nii mõneski mõttes maha jäävad või kelle rahandus nii korras ei ole, et selle üle isegi nalja visatakse, saavad ometi hiilata uhkete maanteede ja korras tänavatega. Meie aga vangutame aastaid pead, et miks küll on neljarealine Tallinn-Tartu maantee ikka veel pooleli kui liiklussurmade arv aastas pea 80ni küünib.

Ja paratamatult tekib küsimus, milleks siis üldse Eestile kütuseaktsiisi tõusu vaja, kui seda raha sihipäraselt kasutama nagunii ei hakata. Eelarveaukude lappimine käigu ikka teiste vahendite arvelt, muidu me jäämegi nõukogude aegsetel teedel sõitma ja Venemaad kiruma.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare