ASKO LÕHMUS: Kahjulik rutt meie metsade valitsemisel
Riigikogus 1997. aastal vastu võetud Eesti metsapoliitika seadis metsanduse põhimõteteks säästvuse (metsade kohtlemise nii, et säiliksid nende elurikkus, tootlikkus, uuenemisvõime, elujõulisus ja potentsiaal) ning kõigi metsaga seotud hüvede efektiivse majandamise nii lähiajal kui ka järgmiste põlvkondade jaoks. “Säästvuse” sõnastus järgib 1993. aastal Euroopa metsade kaitse protsessis eri riikide ministrite kokkulepitut ja tuleneb aasta varem toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi deklaratsioonist. Niisiis, ehkki säästvuse printsiibil on kaalukas ja kiiresti arenev teadustaust, on ennekõike tegu rahvusvahelise kokkuleppega, mille raames arendada riiklikku metsandust.
Metsaseaduse muudatustega, eriti planeerimatu lageraie põlistamisega, püüab seadus-andja intensiivistada metsaraiet moel, mis eemaldub säästvuse põhimõttest. Sedakaudu minnakse vastuollu nii seaduse aluseks oleva metsapoliitika kui ka kokkulepetega, millele tugineb metsapoliitika. Ma ei väida, et Eesti praegune metsandus oleks säästev, kuid seadust veelgi halvendades naeruvääristaks riigikogu iseend ja meie säästvusest kõnelevat riiki.
Liigid hukkuvad
Elurikkuse tagamine on säästva majanduse üks peamine nõue. Kogu mitmekesisust geenidest kooslusteni pole lihtne jälgida, kuid looduse häirekell on omamaiste liikide väljasuremine, keda on Eesti metsades umbes
20 000. Kui jätta kõrvale õnnetused, siis on väljasuremine järkjärguline ja vaadeldav: liik muutub üha haruldasemaks, isendid vananevad ega paljune, nende levimisele seatud tõkked (nt raiesmikud) killustavad asurkonnad hääbuvateks osadeks. Uuringutulemused näitavad, et väljasuremisnähud ilmuvad küllalt järsku, kui inimtegevuse intensiivsus ületab kriitilise piiri.
Seetõttu tuleb tõsiselt võtta Põhjamaade looduskaitsjate hoiatust, et Eesti metsandus ei järgiks sealset mudelit, mis viis mõnekümne aastaga tuhanded liigid hävimise äärele. Pole põhjust süüdistada hoiatajaid topeltstandardeis: nende intensiivmetsandus kujundati välja enne, kui leiti selle hukutav mõju, ja säästvuse põhimõte laiendati nüüdistähenduseni. Rootsis ja Soomes on nüüd tehtud suuri kulutusi, et looduskaitset tugevdada ning kooslusi taastades päästa, mis päästa annab.
Arvestades, et Euroopa Liidu ametlik eesmärk on peatada elurikkuse hävimine aastaks 2010, oleks skandaalne, kui Eesti käituks demonstratiivselt vastupidi. Selle asemel et seadustada Põhjamaades läbikäidud tee, tuleks otsida teed edasi – jätkata mitmekülgse metsanduse kujundamist, mis korralduse poolest annaks eeskuju ka põhjanaabritele. Üks samm on juba astutud: meie rangelt kaitstavate metsade pindala läheneb 10%-le metsamaast, nagu on 2002. aasta metsanduse arengukavaga plaanitud.
Looduskaitseteadus uurib, kuidas inimene ja Maa mitmekesine elustik saaksid koos elada. Esmane ongi kaitsealade piisav ja eesmärgipärane pindala. Eestis kindlaks määratud “vähemalt 10%” kujutab endast teoreetilist hävimiskünnist u 2000 põlismetsaliigile, kes majandusmetsades üldse jätkusuutlikult elada ei saa.
Probleem on aga selles, et kaitsealade elurikkus püsib suuresti seostel nende alade vahel ja ümbritseva keskkonnaga ning kogu elustik kaitsealadele ei mahu. Ulmeline paralleel inimühiskonnast oleks eluks kõlbmatusse ja ületamatusse merre jäetud linnadest saared: palju inimesi saaks justkui päästetud, kuigi tegelikult hukkuks enamik varsti kas või vee- ja toidupuuduse tõttu. Kardetavasti ei jääks ellu esinduslik valik, vaid suur osa inimkonna omadusi ja oskusi kaoks manalasse.
Nii nagu linnu ei saa isoleerida inimeste eluks, on ka kaitsealade loomine küll vältimatu, kuid ebapiisav samm säästva majanduse arendamisel. Metsandus ja selle õigustaust peavad looma terviku. Ka arvutus metsakaitsealade vajatava pindala kohta on seotud majandusmetsades kasutatava raievanuse ja -viisiga.
Plaanitavad seadusmuudatused aga süvendavad puidu varumise ja loodushoiu lahusust: jätame kümnendiku “neile”, piirangud teistesse seadustesse ja teeme “oma” seaduses 90% metsadega, mis tahame! Plaanis on kaotada pikaajaline strateegiline kavandamine (metsanduse arengukava) ja ruumiline plaanimine (metsamajanduskavade süsteem), ähmastada just üldisi huve teenivat riigimaafondi (tühistades riigimetsa miinimumpindala sätte) ning viia ministri pädevusse raie põhikriteerium – puistu raievanus. Hoolimata kriitikast ei taastata püsimetsandust, s.t metsaomaniku ainus võimalus puidutulu saada on mets lagedaks raiuda. Kes on siin “meie” ja kes “nemad”?
Ettevaatuse printsiip
Kõige halvemad ei ole aga isegi üksikasjad või muudatuste seletuskirja varjamatu soov metsaraiet intensiivistada. Mõnigi põhimõte on ju õige, näiteks metsatööde plaanimise bürokraatiat tuleks tõesti võimalikult vähendada. Halvim on, et muudatuste mõju metsa ülejäänud eesmärkidele ja säästvuse garantiid pole üldse analüüsitud, selgitatud ega nende analüüsimist isegi alustatud, hoolimata keskkonnaühenduste kriitikast.
Inimese iga sammu ei pea saatma teaduslik analüüs ega poliitiline vastutus, sest iga samm ei hukuta ja vahel tuleb astuda kiiresti. Mõtlematu rutt metsaseadusega on aga taunitav: liiga ilmne on vastuolu varem kokkulepitud põhimõttega, teiste riikide negatiivne kogemus ning mõjude keerukus ja ulatuslikkus (metsamaa katab ju poole Eesti pindalast).
Niisuguste kahtluste puhul rakendub euroopalikus õigusruumis ettevaatusprintsiip, s.t reformija peab veenma teisi pooli kahjulike kaasmõjude puudumises ning arvestama ebamäärasust keskkonna kasuks. Seda ei ole keskkonnaministeerium teinud, mistõttu metsaseaduse muutmise ettepanekud on ühekülgsed, ennatlikud ja ohtlikud.
Loe lisaks:
MAREK STRANDBERG: Metsavarguste lõpp, EPL 19.05
MIKK SARV: Kodumets südames, EPL 7.05
