Augustitardumus ehk kaks 16-aastast neidu ja üks terav vihmavari
Iga kord, kui keegi räägib haudvaikusest, meenub mulle see pilt: oleme Airega koos telemaja juures. Kõik on vaikne. Liiga vaikne. Isegi linnud ei laula. Meie kingad klõpsatavad peaaegu sündusetult valjult vastu asfalti ning pubekaneidude kuraas - me läheme ka olulist objekti kaitsma - kahaneb mingiks kummaliseks tardumuseks. Korraga on raske isegi jalgu üksteise ette tõsta.
See pole hirm, vaid hoopis midagi muud. Üleküpsenud suve rammestus. Miski, mis on nii roiskunud, et on juba paakumas.
Ma olen sel mälupildil 16-aastane igavlev Saue kooliplika, valgete nöörkingade, teksaminiseeliku ja suure valgerohelise vihmavarjuga. Mul on igav hakanud, ma pole hommikul uudiseid kuulanud, vaid libisenud vaikselt rongi peale ja läinud Rahumäele sõbranna juurde külla.
Seal pole mingisugust rahu. Aire isa, kodukaitse liige, tammub ärevalt mööda tuba, saadetuna perekoera klähvatustest. Venelane on sisse tulnud. Aga nad juba on sees? A ei, Moskvas on putš. Oma veidi iseäraliku, hiljem onuheinolikuks nimetatud naljade poolest tuttav mees hääldab seda püüdlikult täpselt. Nalja pole. Dessantnikud on teel. Ja teie, plikad, istute siin! Manona vanematele ei saa helistada kah (sest toona olid telefonid väga suur luksus), seega ISTUTE SIIN!
Mida me loomulikult ei teinud
Üldse polnud me sel suvel eriti vanemate käest lube küsinud. Ootasime, millal papa jalga lasi, ja asutasime end ise linna peale. Et läheme ja vaatame, kus need sõdurid siis on. Minul relvaks seesama suur, toona übermoodne terava otsaga vihmavari. Teel bussi peale etendasime oma lapselikus õhinas musketäride stiilis mõõgavõitlusi. Me neile interlastele ja sõduritele veel näitame!
Halvatuse esimesed hoovused võtsid meid vastu juba bussipeatuses. Kui linna jõudsime, see vaid suurenes. Mitte ühtegi inimest. Ega koera, ega isegi tuvisid mitte. Tuuleiilist rääkimata.
Iga normaalne inimene oleks sellise haualiku oleku peale kiiresti sääred teinud. Pakkinud enda ja sõbranna lähima elektritška peale ja põrutanud koju Sauele varju. Kuid ei, meie, kes elasime unes ja ilmsi seiklusjuttudest maal ja merel - ja mina ERSP asutajaliikme (kasu)vanaisa Uno isamaalistest jutustustest, meil oli vaja edasi uurida. Ja minna ka midagi kaitsma. Näiteks telemaja, nagu Aire isagi.
Ja nii me lonkisimegi vaikselt Lomonossovi tänava poole. Vaikus aga vaid süvenes, kui see üldse enam võimalikki oli. Ja igavus ka. No midagi, mitte midagi ei juhtunud. Me tegime ümber telemaja kvartali suuri tiire, vahepeal demonstratiivselt vihmavarjuga veheldes, aga - mitte kedagi. Isegi ühtegi kassiroju mitte.
Aire pakkus, et äkki peaks minema teletorni juurde. Isa olla midagi maininud, et seal on päriselt palav, et sinna olla tankid saadetud. Vist. Samal ajal aga ilmus eiteakust Aire isa. Vahkvihas. Mida, te pätid, siin teete? Kes teil siia lubas tulla? Kohe minema, koju! Aire turtsus midagi talle vastu, aga kuna oli igav ja teletorni bussi me ei viitsinud oodata - ja Aire arvas et see ei käi kah - lonkisime koju tagasi.
Mällu sööbinud halvatus
See oli täpselt 25 aastat tagasi. Mina ja mu lapsepõlve üks parimaid sõbrannasid, kõigi pättuste kaasteadja ja -tegija Aire - me oleme nüüd täiskasvanud inimesed. Oma ala hinnatud spetsialistid. Abikaasad. Emad.
Iga kord, kui keegi kuskil räägib nendest palavatest, ärevatest augustipäevadest , meenub mulle see surmav halvatus. Kui tundus, et kõik su ümber ongi surnud. Ja iga kord tunnen ma vaikselt selle üle rõõmu, et ei olnud teisti. Et ei olnud nii, nagu mõnedes telefilmides on näidatud, kuidas inimesed jooksid tänavatel kuulide eest. Või - mis kõige olulisem - et ei juhtunud seda, mida putšistid Moskvas tahtsid. Et seesama surnuhalvatus, mis meid juba aastakümneid oli okupeerinud, et see ei võitnud.
Ning ma tean, et meie - kaks 16-aastast neidu ja üks terav vihmavari telemaja kaitsel olid heal juhul naljanumber kuubis ja halvemal segav faktor, siis tegelikult, no vähemalt minu soovmõtlemises, oli meie etteaste samasugune vastuhakk sellele tardumusele, väikesele surmale, nagu needsamad vaprad mehed ja naised telemaja sees ja mujal Eestis sel päeval.
Head iseseisvuse taastamise päeva!
