Link kopeeritud!

Ausam ja kuivem tunne

 (1)
Ausam ja kuivem tunne
Arno Mikkor

Täna hommikuks on juba teada, kes sõidab Eestit esindama Eurovisioni lauluvõistlusele.

Mina seda praegu, kui ma arvuti taga istun ja õigetele klahvidele pihta saada üritan, veel ei tea. Aga – ega võitja nimi seekord nii tähtis olegi. Võib olla üsna kindel, et lõviosale sel aastal Eesti Laulu finaali jõudnud lugudest polnud esikoht ja Eurovisionile jõudmine mingi omaette eesmärk ega unistus. Need laulud oleksid sündinud niikuinii.

Paljusid „vana kooli mehi” selline lodevalt ükskõikne suhtumine muidugi vihastab ja tänitamist kostab taevani. Eurovisioni eelvoor olevat ära rikutud, kogu võim on alternatiivset ja „lihtsa inimese” jaoks arusaamatut muusikat promovate diskorite käes jne. Siim Nestor on Eesti Ekspressis sellele itkule juba kenasti vastanud, seletades, et tegemist pole kaugeltki mitte mingisuguste eile keldrist päevavalgele karanud üllatajatega, vaid lauljate ja bändidega, keda iga muusikahuviline inimene võiks juba ammu teada. Probleem on pigem selles, et selle nn lihtsa inimese silmapiir on väga kitsas, piirdudes vaid suurtel suvetuuridel ja Kroonikas nähtud artistidega. Olekski neetult igav, kui needsamad isikud nüüd veel ka Eesti Laulu püünet ummistaksid.

„Leto svet”!

Üks põhilisi argumente, mida uuenduste vastu võitlejad trumbina lauda lüüa armastavad, on see, et Eurovisioni lõppkontserdil pole säärastel lauludel mingit šanssi. Kas te tõesti loodate, et horvaadid ja makedoonlased niisuguste lugude poolt hääletavad, naeravad nad põlglikult.

See on tõenäoliselt tõsi, vaevalt et meil õnnestub jugoslaavlaste südant võita. Aga millal me seda ikka suutnud oleme? Meie laulud pudenesid poolfinaali järel võistlustulest ka sel õndsal aal, mil eurolaulu valik meenutas alkeemikute tarkade kivi otsingut – prooviti erinevaid kindla peale töötavaid retsepte, üritati ennustada keskmise eurooplase maitset, telliti laule „vanadelt ja kogenud” heliloojatelt. Aga nii nagu alkeemikud oma katsetega rappa jooksid, nii ei tõusnud tulu ka eurolauluprofessorite ponnistustest. Kõik see päädis Kreisiraadio „Leto svetiga”, mis oli võimas kontsentraat kõikidest varasematest püüdlustest. Naerdes jättis inimkond hüvasti oma kuulsusrikka minevikuga. „Leto svet” oli omal kombel geniaalne lugu Eurovisionil esitamiseks, aga edasi polnud enam sellel teel kuhugi minna. Järgmiseks tulnuks siis pöörduda juba kunstpeeretajate poole või esitleda Euroopale inimest, kelle ninas peitub grammofon.

Nii et täiesti mõistetavalt tehti kannapööre. Eurovisionil osalemisest päriselt loobuda ei soovitud, sest finaalkontserdi jälgimine on rahva seas saanud juba traditsiooniks nagu jõulud ja jaanipäev. Ning tõesti, milleks loobuda, kui on olemas säärane asi nagu taaskasutus! Vanasse eurolaulu nagisse riputati hoopis Eesti Laulu konkurss.

Uueks põhimõtteks sai otsida lihtsalt head muusikat ning mitte üritada seda vägisi sobitada mingisse perverssesse mustrisse. Kuulates finaali pääsenud laule on uue formaadi paremus ilmne – need lood pole valminud käsu korras ega ennast mingi müstilise euromaitse järgi painutades. See muusika on selge ja aus ning kõlbab ka hiljem tarvitada, samal ajal kui enamik varasematest eurolugudest olid kui odav kiiskav jõuluilu, mis kohe pärast pühade lõppu lagunema hakkab ja prügikasti tuleb visata. Seda sorti kraami tootmiseks ja levitamiseks pole tõesti tarvis rahvusringhäälingu raha raisata.

Hirmutav auhind

Ainus küsitav element Eesti Laulu puhul on peaauhind – sõit Eurovisioni lõppkontserdile. See on umbes sama, kui kuulutada, et Tuglase novellipreemia võitnud novellid trükitakse ära mingis suures rahvusvahelises porno-ajakirjas.

Kas on ikka ilus läkitada noor ja oma muusikat tõsiselt võttev artist esinema tsirkuselavale? Sest Eurovisioni lauluvõistlus on ju tegelikult ikka naljasaade, sarnanedes selles mõttes vabariigi presidendi vastuvõtuga. Inimesed võtavad viina, söövad teleka ees ja ilguvad ekraanil nähtu üle. Vaene muusik, kes oma lauluga korraga säärase sousti sisse satub! Pole ime, et nii mõnigi finalist väitis, et kõige parem koht oleks sellel võistlusel teine – see päästaks väsitavast aust. Tõsi, sel ajal kui Eurovisionil kõlab Eesti laul, jäädakse ka süldilaua taga reeglina hetkeks vait. Nii palju on eestlane ikka patrioot küll.

Loe veel

Nii et mingis mõttes on Eurolaulu muutmine Eesti Lauluks muidugi raiskamine – sama mis hernehirmutise asendamine elava inimesega. Hirmutis vehkleks ju seal hernepõllul tuule käes sama hästi. Aga teisest küljest – iga-aastane hernehirmutiste tootmine mõjuks vaimule demoraliseerivalt. See oleks selline libaelu, mille elamine nihutab väärtused peas viimaks täiesti paigast, nii et sa ei mõista enam, mis on siin maailmas tõeline ja mis on ersats. Tänu Eesti Laulule on nüüd kuidagi ausam ja kuivem tunne.

Ja ega see suurel Eurovisioni laval käimine kedagi ka ära tapa. Võtame seda kui noorte muusikute ajateenistust. Pärast on neil, millest pajatada. Vene kroonus teeninud mehed jutustavad ju siiani suure mõnuga sealsetest totrustest, miks ei võiks sama inspireerivalt mõjuda ka europaabel. 

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare