Autoettevõtete liidu juht: teehooldajad peavad hakkama saama libedaga juhtunud õnnetuste eest reaalseid karistusi

Me tavatseme võrrelda Eestit põhjamaadega. Ometigi tundub aeg ajalt et lõunamaadele omane käitumisviis sobib meile rohkem. Kuidas muidu seletada, et jaanuarikuiste talveilmadega muutuvad meie teed ootamatult libedaks, sajab lund ja tuiskab.

Viimaste aastate ilmaolud on muutunud kiiresti, mis nõuab ka teehooldust vastavalt muutunud oludele. Ennekõike hooldust, mis ennetaks libeduse tekkimist. Ilmastiku kiired muutused aga seda ei tähenda, teehooldajatel otsekui  puuduksid kogemused kiireks tegutsemiseks talvistes oludes.

On kaks võimalust, kas teehooluduse eest vastutajad on unustanud meie geograafilise asendi ja kiired ilmamuutused, või on ametkondades üha enam maad võtmas hoolimatus.

Maantee on liiklemiseks

Aasta esimene kuu oli liiklejate suhtes karm. Kümme hukkunut ja kümned sattusid haiglasse. Üheks õnnetuse juhtumise peamiseks faktoriks võib nimetada hooldamata teid. Loomulikult oli ka teisi faktoreid, kuid libedad teeolud koondasid kõik väiksematki möödalaskmised kokku ja õnnetus oligi käes.  Meenutagem, et terve eelmise aasta jooksul sai Eesti teedel ja tänavatel liiklusõnnetustes surma üldse 49 inimest. Nii saab jaanuari liiklusolukorda hinnata täiesti erandliku ja lubamatuna.

Täpselt kaks aastat tagasi juhtus Ida-Virumaal bussidega õnnetused, kus hukkusid inimesed. Räägiti vajadusest teha ennetavat libedustõrjet, muuta hoolduslepinguid ja muud vajalike toiminguid, et teed ei oleks libedad. Aga selle asemel, et tehtud vigu ausalt tunnistada, ning astuda samme libeduse ärahoidmiseks, näidatakse näpuga liiklejate suhtes, kes ametnike arvates sõita ei oska.