Autoettevõtete liit: ühisreidid kui näidispoomised
Peamiste murekohtadena nimetab Maanteeameti pressiesindaja poolt väljastatud emotsionaalne teavituslugu raskeveokite tehnilist seisundit, rohkeid sõidu- ja tööaja rikkumisi ning veokite ülekaalu. Reidi tulemusel saadeti iga kolmas kontrollitud veok erakorralisele ülevaatusele ning iga viienda veoki juhil tuvastati töö- ja puhkeaja nõuete rikkumine. Ka ühissõidukitega olevat olukord hull. Lausa iga kolmas buss tuli läkitada erakorralisele ülevaatusele.
Lugejale anti mõista, et kurja juur on veondusettevõtjate ahnus, kes koonerdades muudavad Eesti maanteed otsekui lahinguväljaks. Emotsioonid kruvis lakke Maanteeameti ühistranspordi osakonna juhtivekspert Mika Männik, väites, et tema hinnangul sõidavad meie teedel ringi sisuliselt sütikpommid, mille puhul pole mitte küsimus, kas see plahvatab, vaid millal plahvatab. Tule taevas appi ja nuhtle ahneid ja süüdimatuid autoettevõtjaid!
Vastutustundetud ahnurid
Selle vastu, et tehniliselt mitte korras masinad tuleb liiklusest kõrvaldada ning hoolimatuid juhte karistada, ei vaidle keegi. Aga kui hull siis asi ikkagi on? Kas tõesti tegutsevad veonduses üksnes vastutustundetud ahnurid, keda ühisreide korraldavad üllad ametnikud õiglaselt häbiposti naelutavad, nagu avalikkusele selgitatakse? Kindlasti mitte. Kui tänavuste liiklusreidide käigus kontrollitud 1452 sõidukist, tuvastati rikkumisi 675-l, siis võib ju tunduda, et pea iga teine meie teedel vurav buss või veok kujutab endast potentsiaalset ohtu. Tegelikult on 675 patustaja hulgas tõsiseid eksijaid vähe.
Ühisreididest on tehtud aktsioon, mille edukuse määrab tuvastatud eksimuste arv ning seepärast lähevad täie ette kirja kõik pisiapsud, millele tavaolukorras tähelepanu ei pöörata. Reididel osalevate erinevate ametkondade asjameestel tekib kambakesi tegutsedes soov näidata end konkureeriva firma esindajatele õiglase ent halastamatult ausa riigiteenrina, kelle kullipilk fikseerib iga normivääratuse. Mundriau muutub objektiivsusest olulisemaks ja nii loetakse eluohtlikeks puudusteks näiteks valesti reguleeritud tuled, mõrased klaasid ja minimaalsed õlilekked. Kordusülevaatusele saadetakse aga lisa tagurdustule eest, millel puudub märgis või mis toimib töötulena. Üks buss suunati erakorralisele ülevaatusele, kuna tulereflektor oli kohati korrodeerunud, mootoritihend ühest kohast õline ja kleebised klaasil väljastpoolt mittenähtavad. Milline neist puudustest muudab masina sütikpommiks, teab vaid juhtivspetsialist Männik koos oma kolleegidega.
Ühe väikese veondusfirma töötaja kirjeldab ühisreidi kogemust järgnevalt:
„Meie firmasse saabus korraga 25 erinevate ametite asjameest. Lausläbiotsimine, mida hellitlevalt vaatluseks nimetati, kestis kaks päeva, menetlemine kolmveerand aastat. Tulemuseks oli ettevõtte maksudeklaratsiooni korrigeerimine väikeses ulatuses, Tööinspektsiooni poolt juhatajale määratud 80 eurone trahv ja veel ühele juhtivtöötajale samas suuruses trahv ametialase lohakuse eest.
Kogu aktsioon läks maksumaksjale maksma 25 ametniku kahe päeva töötasu ning majutuse ja kuue PPA bussi ning muude ametite autode edasi-tagasi sõidu Tallinnast 250 kilomeetri kaugusele. Kuigi erilisi tulemusi polnud, kajastati toimuvat meedias, kui autoettevõttes toimuvate süstemaatiliste rikkumiste paljastamist. Kedagi ei murjendanud, et menetlus veel lõpetamata."
Ühisreididega alustati 2012. aastal ning nagu need propagandaüritustena käivitusid, on meetodid jäänud tänaseni samaks. Palju kisa, vähe villa.
Kontroll kontrolli pärast ei toimi.
On selge, et liikluses osalevaid veokeid ja ühissõidukeid tuleb kontrollida ning kujutades endast kõrgendatud ohu allikat, peavad need vastama kõigile nõudmistele. Küsimus on vaid meetodites ning kontrolli tõhususes. Kulukad, meediakära saatel läbiviidud ühiskontrollid, määrivad alusetult vedajate mainet ning süvendavad ettevõtjate ja riigi vahelisi erimeelsusi. Kui meedias levitatakse peaspetsialist Männiku hinnangut, et märkimisväärse osa veose- ja sõitjateveoga tegelevate ettevõtete äriplaan põhineb sõidukipargi ja juhtide pealt koonerdamisel, loob see veondussektorist täiesti väära kuvandi.
Veonduses on rängad ohutusnõuete vastu patustamised erandiks. Selles ettevõtlussektoris ei tegutse kalestunud kriminaalid, kes hommikust õhtuni peavad plaani, kuidas kuritegelikku hoolimatust ilmutada. Vedajad tunnetavad oma vastutust ning nii ettevõtete omanikud kui töötajad teevad ohutuse tagamiseks kõik endast oleneva. Kuna aga kontrolli eesmärgiks on võimalikult suure arvu patustajate tuvastamine, pühendab eesmärk abinõu. Kõik nn ühisreididega kokku puutunud väidavad, et kui samad ametnikud teostavad kontrolli väiksema seltskonnaga, ilma kambavaimu ning vajaduseta oma tähtsust demonstreerida, on tegemist täiesti adekvaatsete inimestega, kelle märkused aitavad avastada puudusi ning neid ka kõrvaldada. Kas poleks siis kampaania korras teostatavate superreidide asemel mõttekas tagada väiksemate jõududega pidev ja objektiivne kontroll? Tulemus oleks märksa parem. Samuti võiks loobuda a priori kahtlustamisest nagu hauks veondusettevõtted otsekui üks mees plaane, kuidas liikluses segadust külvata.
Maanteeamet soosib teedeehitusel ülekaalulisi veosed, mille eest ühisreididel vedajaid karistab.
On üldteada tõde, et veokid, mille täismass ja lubatud teljekoormused ületavad kehtestatud piirnorme, kahjustavad teid. Suure hulga ülekoormatud raskeveokite liiklemist meie teedel põhjustab aga just Maanteeamet, kuna lubatut oluliselt ületava täismassiga koormate vedamine on igapäevaseks praktikaks ameti poolt tellitud teedeehitusel. Ühelt poolt hoitakse suuremaid koormaid laadides kokku kulusid, samas neidsamu teid lõhutakse. Tundub, et üks käsi ei tea, mis teine teeb, või siis puudub nende vahel tegevust koordineeriv aju.
Riik mahitab vedajaid rikkumistele riigihanke seaduse tõttu. Hanke võidab reeglina odavaim pakkuja, kes seepärast on sunnitud survestama alltöövõtjaid, sealhulgas vedajaid. Kuna transpordis valitseb tihe konkurents, leidub alati neid, kes töö vastu võtavad. See aga on saavutatav vaid siis, kui arvestatakse koormaks 26 t asemel 30 t. Vastutus selle jama eest langeb autojuhile, kellel ei jää üle muud, kui suu pidada ning sõita. Maanteeamet saab kiita odavalt ehitatud tee eest, vahele jäänud autojuhile määratakse aga trahv.
Autoettevõtete Liit on Maanteeametile saatnud märgukirja soovitades leida võimalus taolise olukorra lõpetamiseks. Lahendusena pakkusime välja seadusemuudatuse, kus ülakaaluliste koormate eest hakkaksid vedajaga võrdselt vastutama veo tellija ning koorma laadija. Seni on meie jutt kõlanud kurtidele kõrvadele.
Kui hull lugu veokite ja bussidega tegelikult on?
2015. aasta 9 kuuga registreeriti Eestis 1056 inimkannatanutega liiklusõnnetust. Neis osales 128 veoki- ja 65 bussijuhti, kusjuures statistika ei too eraldi välja, kui paljud veoki- ja bussijuhtidest ise õnnetuse põhjustamises süüdi jäid. Samuti pole andmeid, kas avariides osalenud veoki- ja bussijuhtide seas oli teiste riikide kodanikke. Ent ka andmeid täpsustamata ilmneb, et professionaalsed autojuhid satuvad, nende poolt juhitud sõidukite läbitud kilomeetreid arvestades, õnnetustesse suhteliselt harva ja seda ühisreidide järgsele lahmivale meediakärale või juhtivspetsialist Männiku hüsteerilisele pommiteooriale vaatamata.
Maanteeametile, Politsei- ja Piirivalveametile, MTA-le ning Tööinspektsioonile teeks ettepaneku läheneda oma tööle loomingulisemalt ja lähtuda veondusettevõtteid ning veoki- ja bussijuhte kontrollides põhimõttest, et ei politseinik ega maksuametnik pea tingimata mõtlema üksnes karistuse määramisele, vaid eelkõige juhtima tähelepanu puudustele ning näitama võimalusi neist hoidumiseks. Liiklus on meie ühine vastutusala ning vaid koostöös võime muuta tänavad ja maanteed ohutumaks.
