Autojuhiloaga paadirooli ei pääse
Kalapüük on reguleeritud kalapüügilubadega, jaht jahilubadega jne. Kuid kalapüügiluba ei anna õigust jahi pidamiseks ega paadijuhi luba autot juhtida. Millegipärast ei pane see kedagi imestama.
Samale loogikale allub minu poolt allkirjastatud vee-erikasutusluba, mis ei anna õigust pankrannikut lõhkuda ja sinna ehitada, vaid tagab õiguse toimetada vees, kusjuures vee kvaliteet peab säilima.
MAIASMAAL TOIMUV ON LINNAVALITSUSE ASI. Seadusest tulenev loogika tugineb põhimõttele, et see, mis toimub meres – seda lubab ja keelab riik; kuid see, mida tehakse maismaal – seda reguleerib kohalik omavalitsus. Kui keegi soovinuks saada vee-erikasutusluba maismaal, pidanuks selle andma mitte ministeerium, vaid keskkonnateenistus. Kahju, et soov hankida lehe esikaanele kõmuline lugu oli Eesti Päevalehele olulisem, kui süüvimine seadustesse. Muidu ilmnenuks, et ministeeriumil pole õigust anda vee erikasutusluba maismaal.
Pankranniku lugu sai tegelikult alguse 1996. aastal. Pärast pikki ja keerulisi kooskõlastusi, kirjade vahetamist ja koosolekuid otsustas Tallinna keskkonnaamet eelmise aasta 5. juulil, et kaldaastangu kindlustamisel eelistatakse projekti, mis nägi varisemisohu vältimiseks ette ranniku nõlva kindlustamist. Linnaplaneerimise amet andis seejärel välja detailplaneeringut arvestavad projekteerimistingimused, mille alusel koostati tehniline projekt.
Tehniline projekt sisaldas kahte või-malust. Esimesega säilitanuks kaldanõlv loodusliku kuju. Ainult negatiivse kaldega üleulatuvad osad tulnuks profileerida. See variant jättis võimalikuks lokaalsed varingud. Teine variant, mille kasuks linnaplaneerimise amet otsustas, lubas tasandada kogu kaldanõlva 30-kraadise nurga all ja haljastada murumätastega, mis väldib nõlva varingud.
Tallinna keskkonnaameti teise variandi kooskõlastus sisaldas ka nõuet taotleda keskkonnaministeeriumilt vee-erikasutusluba. Rõhutan, et vee-erikasutusluba annab õiguse toimetada vees ja ei puuduta pankrannikut. See jääb teema pealiskaudselt käsitlejale arusaamatuks, sest lihtsam on uskuda, et süüdlane ongi käes ja Sulev Vare antud vee-erikasutusluba sobib suurepäraselt vee pealetõmbamiseks kõigile eelnevatele kirjadele ja kooskõlastustele.
MIS PUUTUB SÜÜDISTUSSE, ET LUBA ANTI VÄLJA ÜHE PÄEAVAGA, siis minu arvates näitab see hoopis ministeeriumi lugupidavat suhtumist, sest kui puudub vajadus inimesi edasi-tagasi jooksutada, pole mõtet oodata menetluseks antud aja lõppu. Arvestades, et antud projekti arendamine ei põhjustanud veereostuse probleeme (paikkonnas pole OÜ Geoloogiakeskuse info põhjal reostunud setteid) väljastati vee erikasutusluba süvendus ja kaldakindlustuse tööde teostamiseks meres. Vee-erikasutusloa täitmise kontrollimisel tuvastati ainult heljuvaine mõnevõrra ülemäärane sisaldus meres, kuid pärast töö lõppu see normaliseerub.
Ma ei süüdistaks Villu Reiljani, Peeter Soovälja ega Tallinna linnaplaneerimisametit, kes andis mullu 12. juulil kaldakindlustustöid sisaldava projekti alusel välja ehitusloa, sest nad tegid valikuid tulenevalt ametikohast. Täna palju kära tekitanud valik on tehtud 19. aprillil 1996 Haabersti linnaosa valitsuse, AS-i Tallinna Linnasadam, Eesti Tööstusprojekti ja Eesti Geoloogiakeskuse protokollilise otsusega, mis tunnistab piirkonna ulatuslike rannapurustustega looduskahjustustega alaks ja teeb ettepaneku võimalike looduskahjustuste ennetamiseks leida võimalus kaitsemeetmete rakendamiseks rannaastangu abrasiooni vastu.
