AUTORIKÜLG | Anette Parksepp: sa oled mures paksu inimese tervise pärast. Kas tõesti?

Mõte, justkui võiks oma kehaga rahul olla üksnes tervislikkuse poole püüdlev inimene, annab paljudele saavutamatu eesmärgi ja pideva läbikukkumistunde.

Kujutle, et näed üle pika aja noorpõlvesõpra, kes on kaalus juurde võtnud. Või kuumal suvepäeval tselluliidiste reitega naist lühikestes pükstes. Või sotsiaalmeedias pilti tüsedast inimesest, kes on – šokeeritud hingetõmme – õnnelik?

Kas sa a) teretad, jätkad teekonda ja rullid telefoniekraani edasi või b) hinge poeb ärevus, südametunnistus ei lase rahus kõrvalt vaadata. „Sa oled nii paks!” plärtsatad talle mõtteis, sosinal, interneti vahendusel või otse. Võib-olla lisad hiljem „See on ebatervislik.”

Mul on palju saledaid sõpru-tuttavaid, kes toituvad iga päev saiakestest ja karastusjookidest, kartulikrõpsudest ja õllest või suudavad ühe sünnipäeva jooksul tühjendada pool tordivaagnat. Ma pole kordagi näinud, et keegi läheks neile ütlema: „See on väga ebatervislik, mida sa teed.” Kui inimene on äärmiselt sale, saab ta pigem kiita, mitte toitumisnõuandeid – hea on ju vaadata.

Paksud inimesed kogevad manitsusi pidevalt. Sellel võib olla lihtne põhjus: enamasti ei huvita kritiseerijaid päriselt paksu inimese tervis, vaid sotsiaalsetest normidest kõrvale kalduv välimus kriibib nende silma. Aga kuidagi peab ju oma kitsarinnalisust õigustama – tervislikkus näib selleks väga üllas ettekääne.

Kui sa päriselt paksu inimese tervisest hooliksid, mõtleksid ilmselt ka sellele, kuidas mõjuvad pidevad salvavad kommentaarid tema vaimsele tervisele. Arvestaksid võimalust, et ta hakkab dieetidega kaalu vähendama – see ei ole tervislik käitumine. Et tal juba on või võib kujuneda toitumishäire. Et tal võib juba olla mõni haigus, mis on ta väljanägemist ning toitumis- ja liikumispõhimõtteid kujundanud. Ideaalmaailmas võiksid ju enne ka teada, kas inimene ehk ei liigugi juba aktiivsemalt kui sina, kuigi juhtub olema tüsedam.