Autorikülg: Lääne liidrite sõnade taga on tühjus

Raske on tõsiselt võtta riigijuhte, kes „tunnevad sügavat muret” või räägivad „punastest joontest”.

Sõnad hakkavad kaalu kaotama. See tuleb esile, kui räägitakse kasvõi Aleppost, kus sel nädalal vaheldus pommitamine mahalaskmistega. „Tragöödia” on öeldud, „košmaar” samuti, ka „kuritegu”, „barbaarsus” ja „tapamaja” on ära proovitud. Mõni hüüatab koguni: „See ei saa niimoodi jätkuda!” Saab ikka küll ja läheb veel hullemaks.

Neist lugudest pole mõnus kirjutada. Seepärast hakkab osa sõnu korduvalt kuuldes tekkima iiveldus. Kõige devalveerunum fraas on ilmselt „Tunneme sügavat muret”, mida välisuudiste ajakirjanik kuuleb mitu korda nädalas. Kuri koer ajab teid taga? Teie maja pandi põlema ja vääris- asjad rööviti? Maniakk lukustas teid keldrisse ja lubab teid tükkideks lõigata? Tunneme väga suurt muret ja kutsume osapooli üles dialoogile. EL-i välisministrite ühisavaldusest: „Haiglate ja koolide sihilik pommitamine, (…) laste ja naiste ulatuslik tapmine võib olla sõjakuritegu.” Võib olla! Ega elu ei ole mustvalge!