AUTORIKÜLG | Vahur Koorits: Eesti riigikaitse varuplaan
Viimasel ajal on Eestis taaselustunud riigikaitsealane debatt. Olgu selle põhjuseks Donald Trumpi ebatavaline valitsusaeg USA-s, Euroopa Liidu võimalik lagunemine või täiesti realistlik võimalus, et Suurbritannia järgmiseks peaministriks saab Jeremy Corbyn. Igal juhul tasub tõesti arutada, et milline on meie varuplaan, kui praegune julgeolekupoliitiline maailmakorraldus peaks lagunema.
Viimase aja tüüpilisteks soovitusteks on osta näiteks pataljoni jagu tanke (ilmselt 34) ning keskmaa õhutõrjerakette – umbes nagu NASAMS-i süsteem, mida soetavad leedukad. Siiski tuleb kriitiliselt küsida, kas need relvasüsteemid tagavad meile sedalaadi heidutuse, mida me Venemaa vastu vajame.
Heidutus on ründaja hirm, et kallale tulles saab ta ise peksa. Eesti jaoks on praegu suurimaks turvagarantiiks liikmesus NATO-s, mida toetab liikmesus Euroopa Liidus. NATO nõrkuseks siinkandis on tankide ja keskmaa õhutõrje vähesus võrreldes Vene vägede omadega ning sellest tulevad ka ettepanekud suunata lisainvesteeringud just sinna.
On tõsi, et ka kõige negatiivsema stsenaariumi korral jäävad need tankid Eesti kaitseväele ja toetavad meie kaitsevõimet. Kas aga ilma NATO toetuseta annavad tankid meile Venemaa vastu parima heidutuse?
Ilmselt mitte. Me võime tanke osta kasvõi sada ja keskmaa õhutõrjet sinna otsa, aga Venemaa teab, et suudab oma massiivse tulejõuga selle aja jooksul ikkagi maha suruda. Meie tankid ei hirmutaks Venemaa juhtkonda piisavalt, et Moskva peaks oma plaane muutma.
