Autoritaarse demokraatia ajastu
Vähem kui veerandsada aastat tagasi kuulutas Francis Fukuyama ajaloo lõppu. Tundub, et sellest ajast alates oleme jälginud uue ajastu koidikut, uue ühiskonna ja geopoliitika tõusu.
Araabia maailm on dramaatiliselt revolutsioonilise kevade poolt laiali pillutatud ning kevadtuuled on taas muutumas jäisteks talveiilideks. Tõepoolest, suures osas kombineeruvad uued valitsusvõimud vana autoritaarsust islamismiga, mille tulemuseks on süvenev ühiskondlik stagnatsioon, käegalöömine ja ebastabiilsus.
Veelgi tähelepanuväärsem on see, kuidas Lääne ühiskonnas kerkib rohujuure tasandilt pinnale streike ja meeleavaldusi nagu seeni pärast vihma. Nendel protestidel on kaks peamist põhjust.
Esimene: sotsiaalne ebavõrdsus on Läänes viimase veerandsaja aasta jooksul pidevalt suurenenud, osalt on selle põhjuseks Nõukogude Liidu lagunemine ning sellega kadunud hirm kommunismi ees. Mälestused revolutsioonist sundisid Lääne eliiti kasutama riigivõimu selleks, et paigutada rikkusi ümber ja soosida lojaalse keskklassi tekkimist. Pärast kommunismikantsi lagunemist uskusid Lääne rikkad, et nüüd pole enam midagi karta ning võtsid suuna heaoluriigi poole, põhjustades sellega ebavõrdsuse kiire kasvu. Saa oli senikaua talutav, kuni toimus üldine majanduskasv, kuid 2008. aasta majanduskriis tõmbas sellele kriipsu peale.
Teine: enam kui 15 aasta jooksul on väga suur osa tootmisest viidud Aasiasse, kus on tekkinud miljoneid töökohti. Aasia pakub odavat oskustööjõudu. Lääs, eufoorias sellest, et kommunismitont on võidetud ning ees näib terendavat peatamatu majanduskasv, ei suutnud rakendada vajalikke strukturaalseid reforme (Saksamaa ja Rootsi on erandeiks). Lääne rikkus rajati üha suurematele laenudele.
Majanduskriis on muutnud võimatuks hea elu säilitamise laenatud rahaga. Ameeriklased ja eurooplased on hakanud aru saama sellest, et ei nemad ega ka nende lapsed ei saa eeldada seda, et nad saavad ajapikku rikkamaks.
Valitsused seisavad nüüd silmitsi raske ülesandega reformide juurutamisel, mis annavad suuremale osale valijatest valusa laksu. Samal ajal ei ole nõus see vähemus, kes on viimase paarikümne aasta jooksul oma rikkust suurendanud, oma eeliseid ilma võitluseta käest andma.
Kõik see nõrgestab Lääne demokraatia võlu näiteks Venemaa ja temasarnaste riikide silmis. Need riigid pööravad pilgu pigem Araabiamaade kui Lääne poole, sinna, kus organiseeritakse massidemonstratsioone valitsuste ja rikka eliidi vastu. Sealt vaatab vastu soov ellu viia poliitilisi reforme - nõutakse rohkem vabadust ja nõutakse valitsustelt aru - see pole protest ühiskonnakorralduse vastu, vähemalt veel mitte.
Mõned aastad tagasi oli moodne muretseda selle pärast, kuidas autoritaarse joonega kapitalism (näiteks Hiina, Singapur, Malaisia või Venemaa) avaldab mõju Lääne demokraatlikule kapitalismile. Täna pole see probleem vaid majanduslik.
Lääne kapitalismimudel ja ühiskond on üles ehitatud peaaegu universaalsele küllusele ja liberaalsele demokraatiale. See paistab üha enam ebaefektiivsena kui arvesse võtta komkurentsi. Autoritaarsete riikide keskklassid võivad oma juhte suurema demokraatia poole suruda, näiteks Venemaal, kuid Lääne demokraatiad peavad samuti suure tõenäolisusega muutuma rohkem autoritaarseteks.
Tõepoolest, võrreldes tänaste standarditega, olid Charles De Gaulle, Winston Churchill ja Dwight Eisenhower suhteliselt autoritaarsed juhid. Lääs peab niisuguse lähenemise uuesti omaks võtma või tuleb riskida oma globaalse mõju kaotamisega, kuna ultraparempoolsed ja ultravasakpoolsed poliitilised jõud tugevdavad oma positsioone ja keskklassid hakkavad hajuma.
Me peame leidma mooduseid selleks, et ära hoida poliitilist olukorda, mille käigus tõusid kahekümnenda sajandi algusel esile totalitaarsed süsteemid, kommunism ja fašism. Õnneks on see võimalik. Kommunism ja fašism sündisid ja juurdusid ühiskondades, mis olid nõrgestatud sõja poolt. Seepärast tuleb meil praegu teha kõik selleks, et takistada sõja puhkemist.
See on vägagi päevakohane, kuna Iraani kohal hõljub sõja vari. Iisrael on surve all ning näib olevat sõjast huvitatud. Paljud inimesed arenenud riikides, ka Venemaal, vaatavad suureneva toetusega Iraani poole, hoolimata (või sellest tulenevalt) vajadusest tähelepanu pöörata jätkuvale globaalsele majanduskriisile ja rahvusvaheliste valitsuste madalseisule.
Samal ajal kutsuvad suured võimalused esile soovi ellu viia kaugeleulatuvaid muutusi. Miljonid Aasia inimesed on vaesusest välja rabelenud. Uued turud ja intellektuaalse arengu võimalused on avanenud, pääsetakse kergemini ligi haridusele ning uued talendid tõusevad esile iga päev. Maailma jõukeskmed hakkavad ühtlustuma, õõnestades hegemoonilisi ambitsioone ja kuulutades seda, et tekkimas on tõeline loominguline kultuuride rohkus, suurem vabadus oma saatust ja sellega koos maailma saatust suunata.
Paradoksaalselt peituvad tänastes globaalsetes muutustes nii võimalused selleks, et tekib rahumeelne kooseksisteerimine kui selleks, et puhkeb vägivaldne konflikt. See on meie kätes ja üksnes meie endi kätes, missugune saab muutuste tee olema.
**
Sergei A. Karaganov on Venemaa Rahvusliku Uurimisinstituudi vanemteadur
Copyright: Project Syndicate, 2012.
www.project-syndicate.org
