Ave Tampere: Põhjus, et tagasi tulla

 (108)

Ave Tampere: Põhjus, et tagasi tulla
.

Eesti avalikkuses räägitakse vähe, mis on välismaale mineku ja seal elamise hind

Kas melonite korjamine või töö tapamajas võib olla glamuurne? Kui lugeda „Minu …” sarja raamatuid, võib selline mulje jääda küll. Eesti ühiskonnas on praegu populaarne glorifitseerida „välismaal” olekut – ükskõik, mida seal ka ei tehta. Tundub, et selle taga on mingi üldisem sotsiaalne vaimuseisund: paljud hakkavad joogaga tegelema, paljud lähevad rändama, iseennast otsima ja leidma.

Mõni on Eestist lahkunud seiklushimust, mõni otsib paremat elu, mõni paremat palka, mõni läheb end leidma. Eesti avalikkuses räägitakse aga vähe, mis on välismaale mineku ja seal elamise hind. Selleks hinnaks on tihti üksindus – isegi Londonis kõige ülerahvastatumas kohas võib tunda end nii üksi, et sa ei lähe kellelegi korda. Selleks hinnaks on rahata olek. Olen näinud, kuidas välismaale ettekandjaks läinud tüdrukud jagavad kolme peale pisitillukest tuba, suurusega kolm korda kuus meetrit. Inimestel, kel on algusest peale nii hästi läinud, nagu võib lugeda „Minu …” sarjast on üldjuhul väga vedanud.

Minagi olen üks stereotüüpiline nõukogude aja lõpu poole elu alustanud noor, kes ühel hetkel võttis kätte ja läks kodumaalt ära, nagu seda teevad palju. Praeguseks olen ringiga tagasi jõudnud. Olen kuus aastat elanud kolmes riigis: Soomes, Hollandis ja Inglismaal. Ja tagasi tõi mind tegelikult just see ära olemise kogemus, olin oma kaardid õigesti mänginud ja välismaal tehtu aitas kodumaal tööle saada. Mul vedas väga. Praegust tööturgu vaadates nii Eestis kui ka mujal on ilmselge, et välismaine kogemus on kindel eelis tööle saamiseks, aga kust mujalt siis seda välismaa kogemust saada, kui mitte Eesti piiridest eemal. Selles valguses tundub silmakirjalik rääkida noorte (ükskõik mis riigist) ära minemisest, kui tegelikult on see niigi keerulisel tööturul eeliseks.

Samal teemal:

Miks ma ära läksin?

Esimese hooga, kui olin otsuse teinud kolida Soome gümnaasiumi (11.–12. klassi) viimasteks aastateks, arvan et ei teadvustanud endale täielikult, mida toob sellise valiku tegemine tegelikult minu ellu. Idee sai alguse üldse sellest, et noore hulljulge ja natuke seiklushimulisena mõtlesin, et see võiks olla tore väljakutse.

Mäletan hästi sõprade küsimusi, et miks ma tahan ära minna – kas ma ei olegi patrioot? Vastasin nendele küsimustele sellega, et tahan käia ära välismaal ja tulla tagasi nii, et minust oleks rohkem kasu. Tahtsin käia ära ja korjata kokku kogemustepagas, mida kodumaalt ei saaks, kuid mida saaks Eestis rakendada.

Tegin Soomes läbi rahvusvahelise gümnaasiumiprogrammi. Mäletan, et olles Soome kolinud, arvasin algul, et mind võetakse sealses ühiskonnas „omana”. Et mõista, et nii see pole – olen vaid „peaaegu oma” – läks mul aega poolteist aastat. Minuga oldi sõbralik, aga ometi säilis inimestega suheldes varjatud distants.

Pärast kahte aastat Soomes jõudsin Londonisse ja õppisin seal ajakirjandust. Seal elades mõistsin, mida tähendab klassiühiskond – kohalik keskklass suhtus väga halvasti nii töölistesse kui ka isegi välismaalastest tudengitesse. Töötasin õpingute kõrvalt ettekandjana – kui ma oleksin töötanud lihtsalt ettekandjana, oleks mind selja taga peetud sotsiaalselt „mitte kellekski”.

Pärast Londonit läksin Amsterdami, tegema magistrikraadi uue meedia ja digitaalkultuuri alal. Põhjus, miks läksin otse magistrisse on, otse öeldes, see et ei tahtnud vähemalt pooleks aastaks Londonis või mujal Suurbritannias minna praktikale. Pikema aja jooksul tasuta töö tegemine on seal riigis põhiline, kui mitte ainus viis erialasele tööle saada, vähemalt meedias. Noori ekspluateeritakse häbitundeta.

Miks ma tagasi tulin?

Kui Amsterdamis õpingud lõpetasin, teadsin, et järgmine samm elus on töö otsimine ja see ei ole lihtne. Otsest plaani Eestisse tagasi tulla ei olnud, kuid elu teeb korrektuure ja kõige huvitavam tööpakkumine sattus tulema kodumaalt.

Ka mujal Euroopas töö otsimine on korralik katsumus ja näiteks Suurbritanniasse tagasi minnes oleksin pidanud arvestama vähemalt pooleaastase tasuta töö tegemisega.

See ei oleks mulle ilmtingimata veel töökohtagi garanteerinud. Jah, kindlasti oleksin ma saanud ka ettekandjana Eesti mõistes väga head palka teenida, kuid see on valikute ja tõelisele huvialale pühendumise küsimus.

See, et inimesed lähevad kogemust saama, on tegelikult teretulnud (ja tööturul veel eriti) nähtus. See, kui inimesed ka veidi kauemaks ära jäävad, on ka normaalne – paljud leiavadki parema töö ja loovad pere välismaal. Ma ei taha isikliku kogemuse põhjal uskuda, et kõik ära läinud inimesed täielikult tahavad Eestimaa tolmu oma kingadelt pühkida. Tuleb ju ka välismaalasi Eestisse elama, kuigi praegu veel vähe võrreldes lahkujatega.

Minu enda patriotism lõi välja teisel aastal Eestist eemal. Otsustasin, et võtku kui kaua võtab, kunagi tulen ma Eestisse tagasi ja tänu oma mujal maailmas kogutud kogemustepagasile suudan pakkuda kodumaale tagasi midagi enamat, kui ma oleks suutnud pakkuda kogu aeg siin olles.

Võin öelda, et Eestis on parem elu kui ükskõik millises teises riigis, kus elanud olen. Bürokraatiat on imevähe, poed on kaua lahti, kõikjal saab kaardiga maksta. Ainus vajakajäämine on Eestis ühistransport ning jalgrattateed: näiteks kui soovin laupäeva pärastlõunal oma kodukohast bussiga Tallinna kesklinna sõita, siis kolme tunni jooksul sõidab vaid üksainuke buss. Amsterdamis harjusin ma sõitma jalgrattaga igale poole – siin ma rattaga ei sõida nii palju, sest ei taha surma saada.

Ave Tampere, EPL-i digilehe tegevtoimetaja

Telli nüüd Eesti Päevaleht e-arve püsimakselepinguga ja meie annetame igalt lepingult 1 euro vähiravifondile "Kingitud elu". Vaata siia »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare