Avi Shlaim: Sharon – mees, kes oli alati vägivaldsete lahenduste eestvõitleja
Ariel Sharon, kes pärast kaheksa-aastast koomat laupäeval suri, oli üks Iisraeli poliitika suurim ikoon ja vastakamaid tundeid tekitanud poliitik. Tema pikk ja vaheldusrikas sõjaväelase ja poliitiku karjäär keerles peamiselt ühe teema ümber. See oli Iisraeli ja tema Araabia naabrite konflikt. Sõdurina puutus ta kokku selle ägeda konflikti teravama poolega.
Poliitikuna kogus ta oma kriitikutepõlguse ja armutu hoo eest, millega üritas asju korraldada, tuntust Buldooserina. Sharon oli lõhestunud isiksus, kes oli kuulus oma jõhkruse, valelikkuse ja korruptsiooni poolest. Kuid neist hädadest hoolimata on tal oma maa ajalooannaalides eriline koht. Sharon oli innukas juudi rahvuslane, läbi ja lõhki jäiga joone hoidja ning äge parempoolne pistrik. Suhetes araablastega eelistas ta alati jõudu diplomaatiale. Pöörates Clausewitzi kuulsa juhtmõtte tagurpidi, kohtles ta diplomaatiat sõja laiendusena ja teiste vahenditega.
Oma biograafiale valitud pealkiri võttis tema isiku sobivalt ühe sõnaga kokku – sõjamees. Nagu Shakespeare’i Coriolanus, oli ka Sharon sisuliselt lahingumasin. Sharoni kriitikud mõistsid hukka tema rakendatava „relvasionismi” kui tugeva, õiglase meelega ja kartmatu juudi sionistliku idee moonutuse. Palestiinlastele kehastas Sharon sionistliku okupatsiooni külma ja julma militaristlikku palet.
Tapatalgud Liibanonis
1953. aastal tegi major Sharon oma esimese sõjakuriteo: 69 tsiviilisiku tapatalgu Qibya külas Jordaanias. 1982. aastal juhtis ta kaitseministrina Iisraeli invasiooni Liibanoni pettemanöövrite sõjas, mis ei suutnud saavutada ühtegi oma grandioossetest geopoliitilistest eesmärkidest. Uurimiskomisjon leidis, et Sharon vastutas, kuna ei suutnud ära hoida kristlike falangistide üksuste tapatalge, mis korraldati Beiruti Sabra ja Shatila põgenikelaagrites Palestiina põgenike hulgas. Kuid kes oleks suutnud ette näha, et inimene, kes kuulutati kaitseministrina kõlbmatuks, tuleb tagasi peaministrina?
President George W. Bush iseloomustas kuulsaks saanud lausega Sharoni kui rahu eest seisvat meest. Olen Araabia ja Iisraeli konflikti uurinud 40 aastat ja pole sattunud grammigi tõendusmaterjali peale, mis seda seisukohta kinnitaks. Sharon seisis üdini sõja eest, ta vihkas araablasi ja võitles alalise konflikti eest. Pärast võimule pääsemist jäi ta selleks, kes ta oli alati olnud, ehk vägivaldsete lahenduste eestvõitleja.
Sharon oli kõige puhtam unilateralist. Tema ülim siht oli Iisraeli piirid ümber kujundada, liites selle külge okupeeritud territooriumi suured osad.
2001. aastast kuni 2006. aastani ei toimunud Palestiina omavalitsusega mingeid rahuläbirääkimisi ja Sharon suhtus sellesse kui millessegi, mille üle uhke olla. Tema kestev pärand oli tugevdada ja julgustada kõige rassistlikumaid, ksenofoobsemaid, ekspansionistlikumaid ja jonnakamaid koostisosi Iisraeli mittetoimivas poliitilises süsteemis.
