Bakalaureusetöö luigelaul
Oli kord viieaastane kõrgharidus ja selle lõpus diplomitöö. Kui keegi oleks öelnud, et liigutame selle töö juba kolmandale aastale, oleks talle otsa vaadatud nagu lollile. Siis lühendati esimest ülikooliastet neljale aastale, aga lõputöö jäi. Lühendati kolmele aastale, aga lõputöö ja selle kaitsmine jäid – puhtast harjumusest. Kui nüüd öelda, et bakalaureuseastme lõpus ei peaks olema lõputööd, siis vaadatakse nagu… Aga ma ütlen ikkagi. Sest kümne aasta pärast vaadatakse imelikult seda, kes bakalaureusetööd tagasi tahab.
Muidugi on üliõpilasel vaja uurimistööd varakult harjutada. Dekaanina kehtestasin „4. semestri uurimistöö”. Tudengid valisid ise oma teema – see oskus vajab kõige kauem harjutamist, nii et peab varakult alustama. Nad arutasid raskusi ja edusamme omavahel, seminari vormis. Tulemus võis olla selle võrra loomingulisem, et ei olnud jäigastavat hirmu: nüüd ma hakkan peale millegi kohutavalt tähtsaga, mida pealegi peab avalikult „kaitsma” rünnakute vastu.
Kui harjutus kuulutatakse ametlikuks lõputööks sellises arengujärgus, kus ei saagi olla küllaldast uurimistöö vilumust, võib hirm tuua krambi mõtlemises. Kaastudengite märkused enne töö lõpuleviimist on üks asi. Teine asi on, kui peab töö valmis kirjutama, ja alles siis, kui midagi enam muuta ei saa, tuleb ametlik retsensent või koguni keskajahõnguline „oponent”, kes just nagu on kohustatud säärde kargama. Uljust asendab siis ettevaatlikkus: peaasi, et ma ei tee vigu!
Kartus eksida
Aga kartus vigu teha on uurimistöö surm. Üldse algatuse surm. Ühiskond, kes karistab või naeruvääristab vigade puhul, määrab end keskpärasusse. Seal, kus algusest peale vigu ei lubata teha, seal vigadest ei õpita. Tehase taset mõõdetakse praagi vähesusega, ülikooli oma hoopis tippude rohkusega.
Teine bakalaureuseastme lõputöö väärkülg on see, et ta kuulutab vaikselt, ent võimsalt bakalaureusekraadi kõrghariduse lõpuks. Ei – kolm aastat ülikoolis on tubli poolik kõrgharidus. On hea, et selline vaheaste on olemas. Need, kes mitmesuguseil põhjusil peavad õpingud pooleli jätma pärast kolme aastat, peaksid muidugi saama mingi osalist kõrgharidust tõendava tunnistuse. Pole aga mõtet sellega seostuvat petlikult kuulutada „lõputööks”.
On ülikoole, näiteks California ülikool, kus ka neljandal aastal on bakalaureusetöö kirjutamine vabatahtlik, seda sildi honors thesis – erisaavutuslik väitekiri – all. Oleks raske tõestada, et seal on ülikooli tase madalam. Avalikku kaitsmist pole seal isegi doktoritöö puhul. Tagantjärele arvustamine ju tööd paremaks ei tee. Tasemele aitavad rohkem kaasa väitekirja komitee soovitused ja nõuded – ja seda nimelt enne, kui töö kaante vahele saab.
Bakalaureusetasandil oleks Eestis soovitatav kärpida tseremooniat ja tihendada sisu, seda muu hulgas ka hirmu kahandades. Kellelegi pole kasu – ei ühiskonnale, ülikoolile ega inimesele –, kui nii paljud tudengid, kellel kõik muud nõuded on täidetud, jäävad aastaks või mitmeks tunnistuseta selle pärast, et kõigest kuus euroainepunkti andev „lõputöö” pole tehtud. See on kõigest 3% bakalaureusekraadi jaoks nõutud punktidest! Kui tudeng lastakse mingil muul kuus punkti andval kursusel madalaima võimaliku hindega armu pärast läbi, siis ei loksuta see eriti kedagi, sest see on vaid üks paljudest kursustest. Kui aga see kuuepunktine harjutus kuulutada lõputööks, võib tekkida kära kui palju.
Lõputöö tähendab enamat
Bakalaureusetöö luigelaul ongi juba alanud. Tartu ülikooli riigiteaduste instituut nõuab seda veel, ent avaliku kaitsmise asemel arutavad seda omavahel vaid tudeng, juhendaja ja retsensent (mitte oponent!). Psühholoogia instituudis on vastupidi: kolmanda aasta uurimisharjutust nimetatakse seminaritööks, kuid toimub avalik kaitsmine. Mõlemal juhul on eelnev uurimistegevus individuaalne. Nagu öeldud, eelistaksin seminarivormi lisamist, kus tudengid sellal, kui nad oma esimese suurema uurimiskogemusega maadlevad, igal nädalal kohtuvad ning oma raskusi ja edusamme arutavad.
Ükskord me kõrvaldame ta niikuinii, selle bakalaureusetöö. Harjutame uurimist mingis vähem hirmutavas vormis. Ja siis hakkab süvenema arusaam, et ülikooli lõputöö tähendab ikka rohkemat kui kolme aastat.
