Barbi Pilvre: poliitikas toimub üsna aktiivne naistevahetus

Mida lähemale jõuavad järjekordsed valimised, seda enam kuuleb juttu naistest poliitikas. Eestis on täna naispresident, kolme erakonna eesotsas on naised, naisministreid viis. Riigikogus on naisi ligi kolmandik. Naisi on enamikes erakondades palju, lihtliikmete hulgas pooled. Miks on siis naiste osalemisest poliitikas ikka vaja eraldi teema teha?

Miks peab sellises olukorras naiste osalemist otsustusprotsessides kuidagi selgitama või põhjendama, enamgi: õigustusi leidma? Leidma näiteks naiste eriomadusi, mille tõttu nad poliitikasse sobivad (näiteks „fantastiline“, nagu praegu SDE kampaanias).

Vabanduste otsimisega tegelevad pidevalt ka naised ise, kirjutades artikleid, miks peaksid naised poliitikasse minema, korraldades seminare, kus otsitakse koos motiive, miks astuda erakondadesse ja kandideerida valimistel.

Nagu tugigruppides ikka, käiakse seminarides pihtimuslikult läbi oma ettekäändeid poliitikast hoidumisele ning kannustatakse üksteist vastastikku poliitikasse ehk otsusetegemise valdkonda minekule. Küll peaksid naised poliitikasse viima mingit loomuomast empaatiat ja paremaid kommunikatsioonioskusi, küll tooma kohusetundlikult poliitikasse paremat naiste esindatust, sest naisi on pool rahvastikust (otsekui oleks iga naine igal juhul ennekõike oma soo esindaja ja peaks poliitikasse minema vaid mingeid soo erihuvisid esindama).

Naiste erineva kogemuse poliitikasse toomine tundub kõige salongikõlbulikum: väide, et naistel ja meestel on üldiselt erinev elukogemus, ehkki naised pole homogeenne grupp ühise identiteediga, on kahtlemata enamasti õige.

Ent igal vabal kodanikul on Eestis ju täiesti enesestmõistetav osaleda poliitikas ka siis, kui kodanik on naissoost, igalühel on olenemata soost õigus kandideerida valimistel ja teha poliitikas karjääri kuni kõige kõrgema tipuni, kui on soovi ja eeldusi!