BARBI PILVRE: Nõukogude Tallinna tulevikust
Lotila kirjutab oma raamatus, et nagu eluski, häbenevad eestlased ka linnapildis oma Nõukogude minevikku. Turiste huvitab Vene aja pärand aga väga, kuna erineb kõigest sellest, mida lähipiirkondade inimesed näinud on. „Terve linnapildi tunnus on see, et see peegeldab minevikku, ühtegi ajastut vahele jätmata,” kirjutab Lotila. Ja ehkki eestlased Nõukogude aja arhitektuuri Tallinnas vihkavad, ületavad nii mõnedki selle ajastu ehitised Lotila meelest esteetilisuselt ja praktilisuselt uue Eesti ehitised, ning on ka huvitavamad. Eriti hindab ta Stalini aja ehitisi, näiteks miljöö-väärtuslikke kvartaleid Koidu tänaval Kassisaba kandis ja Asula tänaval. Ta kutsub turisti kiirustama, sest mine sa tea, millal kellelgi tekib mõte Stalini-aegsed majad linnapildist kaotada.
Ehitised ja mälestused
Sami Lotila ei pea meeldima, kuid tema kõrvalpilk Tallinnale ja sellele, mis siin on ehituslikus mõttes väärtuslikku, väärib tähelepanu: võõramaalane märkab ja oskab kirjeldada erilist ja ainulaadset, mida ka tallinlane võiks hoopis kõrgemalt hinnata. Arhitektuur kui igapäevase elukeskkonna osa on lahutamatu inimlikest tunnetest ja mälestusest. Seda turist muidugi ei saagi mõista, ka siis, kui talle jutustatakse mõne maja saatusest. KGB tundub talle pigem põnev kui õudne ja Nõukogude kaubandus pigem naljakas kui inimväärikust alandav.
Nõukogude aeg on enamiku eestlaste jaoks varjutatud olmelisest häbist ja me tahame seda unustada. Ka veneaegsed ehitised seostuvad inimestele sündmustega, mida ei taheta alati meenutada. Paremal juhul on see absurdikogemus Brežnevi aja argipäevast, halvimal juhul aga trauma režiimi rataste vahele sattumisest. Mu nostalgia võib olla kohatu, ent Tallinnast kaduv sotsialismi aja arhitektuuripärand viib kaasa suure osa üle kolme-neljaküm-neste mälestusest, lapsepõlve-elamustest ja kodulinnatundest. Muidugi ei igatse ma taga tolle aja stabiilsust, kuid linn, mille nägu muutub turumajanduse tuules liiga suure kiirusega, inimeste mälu ignoreerides, mõjub elukeskkonnana neurootiliselt. Pealinn on 1990-ndatel olnud mujalt tulnud arendajate rahaveski ja on selge, et kui siin ise ei ela ja vaid raha lüpsad, siis ei huvitu sa sellest, kuidas põliselanik ennast tunneb.
Eestlaste ametlik enesepilt
Kõik see, mis ei sobi meie viimaste aastakümnete rahvuslikku narratiivi läänelikust ja alati läände kuulunud, ent Vene ajal ikestatud eestlasest, jääb välja eestlase ametlikust enesepildist. See puudutab ka elukeskkonda, millest paljud tahaksid välja pühkida kõik, mis viitab Vene ajale või vähemalt on soov seda külaliste eest varjata. Nii piirdub turistidele näidatav ülesvuhvitud vanalinna ja lauluväljakuga, lisaks tehakse bussiga hirmutamistiir Lasnamäel.
Ma ei tea, kas näidatakse uhkustundega ka uusi monstroosseid ostukeskusi kesklinnas, sadamas ja linnaservas ning kõrgusega kiitlevaid pangahooneid ja hotelle, aga ma ei imestaks. Eestlasi ju vaevab see, et välismaalased võiksid siin näha midagi, millest võib järeldada, et eestlased polegi sellised päris lääne inimesed nagu turismi-brošüüridest ja imagokampaaniatest välja paistab ning seda tuleb iga hinna eest tõestada. Valehäbi tõttu varjatakse turisti silma eest ning salatakse maha tõelisi aardeid, mis on pärit eelmistest ajastutest, kuid mis ei sobi kokku meie paraadkuvandiga. Intellektuaalsem ja seiklushimulisem turist julgeb ehk ise trammi istuda, käia ära üle Pärnu maantee viadukti ja sõita Koplisse, kus ootamas Tallinna metafüüsilisemaid keskkondi. Kardan, et paljud võtavad siiski väga tõsiselt hoiatusi, et omal käel ei tasu turistil äärelinnas hulkuda. Muide, üks teine soomlane Otso Kantokorpi on kirjutanud ka põneva reisijuhi „Tallinn trammiga”.
Turistid tulevad ja lähevad, olulisem oleks tallinlastel endil väärtustada oma kodulinna eri ajastutest pärit pärleid, kaasa arvatud 1970.–1980. aastate ehitus-pärand. Kui rahvusraamatukogu vaevalt kopa alla läheb, siis lammutamine on praeguse seisuga vist otsustatud Tallinna postimaja puhul, ebamäärane on Tallinna Pirita olümpia- ja purjespordikeskuse tulevik, oluliselt muutub teletorni kompleks. Linnahalli saatus on vaatamata investoriga peetavatele läbirääkimistele hämarapärane (Andres Eilart „Linnahalli saatus taas savijalgadel”, EPL, 8.10.09): firma Tallinn Entertainment LCC arendatavale projektile on suurinvesteeringu lubaduse andnud kosmeetikatööstur Lauderi pärija. Jääb üle vaid loota, et renoveerimise käigus jääb linnahall siiski alles üldjoontes sellisena, nagu Raine Karp ta on loonud.
Pärandi hävitamise hind
Sakala keskuse hävitamise ja Solarisega asendamise lugu on kindlasti häbiplekk meie lähi-ajaloos ja kodanikuühiskonna ignoreerimise näide. Nüüd räägitakse isegi needusest, millega Sakala kohal laiutava meele-lahutuskeskuse laevaring võib olla seotud, ja kommunistide vaimude kättemaksust. Ei kuulu esoteerika fännide hulka, ent igatahes, ostukeskuse ilmsiks tulnud halb ehituskvaliteet iseloomustab iroonilisel kombel ka veneaegse ehituspärandi hävitamise hinda Tallinna linnas. Juba on keegi ehitusekspert vihjanud, et viimaste aastate ennaktempoline ehituskvaliteet jääb paljuski alla 1980-ndate Nõukogude ehitusele oma aja võimaluste piires.
Ohtlik tundub igatahes, et ekspertide sõltumatusse on alati raske uskuda. Kui ekspertiisi rahastab arendaja, on ikka või-malik valida hoolikamalt asja-olusid, mida avalikustada. Näiteks kui mõnel arendajal on soov veneaegse hoone asemel ajada mingi kasumlikum projekt, on tavaks kuulutada see lootusetult amortiseerunuks ja varisemis-ohtlikuks. Nii oli Sakalaga ja ka linnahalliga aastaid tagasi. Mõni aeg pärast hävitavat eksperdihinnangut linnahallis korraldatud Lou Reedi kontserti külastasin küll üsna julge südamega, siis oli varisemisoht ka vist möödas, sest see arendusprojekt läks vaiba alla. Tallinna Nõukogude ajastust pärit tähtehitiste puhul viib lammutamine või ümberehitamine kaduvikku mitte ainult tallinlaste isiklikud mälestused, vaid ka olulised peatükid meie lähiajaloost.
Õnneks on osa veneaegseid märgilise tähendusega hooneid, näiteks Tallinna olümpia- ja purjespordikeskus ning linnahall võetud muinsuskaitse alla. Linnahall ja teletorn on kohad, mis seostuvad iseseisvuse taastamisega Tallinnas, Pirita TOP on seotud meil ilmselt ainukordseks jäävate olümpiamängude mälestusega. Iseasi, kas muinsuskaitse jõud suudab vastu astuda arendaja tahtele ja rahakoti jõule ning kuidas käitub sel puhul linnavõim.
Autor on Tallinna ülikooli RASI lektor ja SDE liige.
