Berk Vaher: Tasakaalus eelarvet ajalukku ei kirjuta
E: 19. märts. Kalle Laanet visatigi Keskerakonnast välja. Vedas! Langes kangelasena ning saab alustada uut elu mõnes arukamas ja edumeelsemas erakonnas. Kui neid peaks veel olema – klikivõim ja ärapilastatud „aukohus” ei ole ju ainult Keski eripäraks. Aga ega Laaneti-sugune mees elus hätta jää.
Vakra puhul on endiselt raske aru saada, on ta mees või makra. Välja ei visatud, aga ise ka ei astunud. Jutt läheb siiski üha otsekohesemaks, aga mõnd jõulist tegu oleks nüüd ka vaja.
T: 20. märts. Tallinna kultuurireisile. Ilma irooniata – kultuuriliselt on pealinn ikka vahva paik. Kuidas nad siis küll taluvad sellist linnavalitsust? Kogu seda Keski mentorifarssi?
Õhtul NO-teatri „Iphigeneia Aulises”, antiiktragöödia. Võõraks jäänud teatrikeel – palju tunnete otsesõnastust, visklemist ja kisa. Samal ajal psühholoogiliselt põnev: inimesed äärmusolukorras (kuningas peab sõjakäigu edenemiseks ohverdama oma tütre), mille lahendamiseks aina üritatakse teistele vastu tulla ja aina lõhutakse juba tekkima hakanud üksmeel. „Kreeklased olid juba siis haldussuutmatud,” porisen pärast; aga abikaasa räägib tekkinud seostest muslimilaste väljaõpetamisega enesetaputerroristideks. Eks ta ole. Toulouse’i mõrtsukaks osutub ka päris noor poiss.
K: 21. märts. Netis ringleb Andres Arraku raadiokommentaar „Elujõuetu humanitaar tööturul, enda arust miljonit väärt”. Varem tundus ta ikka terase, ehkki puhuti kiusliku vaatlejana; aga mis käägajaan see nüüd on? Kas teatud stampmõtlemise kivirähulik paroodia või lihtsalt olmestressis kiiruga torusse süljatud poolmõtete puder? Stiilinäide: „Ilukirjanduste [sic] ei loeta. Nii jääb kujunemata ajaloo- ja geograafiatunnetus. Mis veelgi olulisem – jääb kujunemata sõnavara. Kui ei ole sõnu, ei saa olla ka mõtteid. Kuna valede õpetamismeetoditega on matemaatikast kujundatud kole koll, siis piirdubki hilisem erialavalik enamasti humanitaarvaldkonnaga.” Loogika?
Lisaks selgub, et humanitaar ei oska sokke pesta ega pükse triikida, küll aga oskab geelküüsi paigaldada ja kulme kitkuda. Ei, see peab olema iroonia. Igatahes on tehnokraatlik kitsarinnalisus osavalt häbistatud – aitäh, Arrak!
Õhtul esinen Tõnis Mägi ja Kärt Johansoniga Mustpeade majas. Mõtlen, et siin ma nüüd olen – humanitaar, kes tuleb toime ka vabakutselisena, tundes rõõmu kõigist tegevusaladest, mida elu on õpetanud. Ma pole ainus.
N: 22. märts. Alar Karis ei taha enam Tartu ülikooli juhtida. Humanitaarid näevad rektori valimistel oma šanssi, kuid põevad meeskandidaatide puudust oma leeris. Mitte et ma tulihingeliselt usuks kummassegi pakutud daami, aga – olen üha enam naisšovinist. Viimasel ajal julgevad suurelt mõelda ju naised: Tiiu Sild, Signe Kivi, Krista Aru. Ja kõige targem eluvaatleja on endiselt Marju Lauristin. Kui vanasti öeldi: iga suure mehe taga on suur naine, siis täna on suurte naiste jalus siblimas kari väikesi mehi, kelle vaimseteks isadeks on „Onu Tik-Taki” telelavastuse tegelased Ei Tohi ja Ei Saa. Olgu siis tegu ministrite või netikommentaatoritega; teinekord on raske vahet teha. (Tõsi, ERM-i ministrid ju toetavad. Ehk just seetõttu on jällegi paljud kommijad vastu?)
Sajandi eest spurditi Eesti mõne kümnendiga impeeriumi päraprovintsist iseseisvaks Euroopa riigiks, sest rahvas ise aitas suurtel ideedel teostuda. Meie ajal on „rahva tahte” väljenduseks irin, et „me ei saa seda endale kriisiajal lubada”, „see tuleb meie heaolu arvel” jne.
Keda saja aasta pärast huvitab, kas meie eelarve oli tasakaalus, kui meie ajast muud polegi näha? Me ei käi oma ja maailma linnades ja muuseumides vanaaja tasakaalus eelarveid imetlemas. Ei hakka seda tegema ka meie järeltulijad.
R: 23. märts. Päev on alles alanud. Mõtlen eileõhtusele Talamaki ja Kosmofoni kontserdile Teletorni kohvikus – tuletähine panoraam ja sama avar-sädelev muusika – ning lahkele paarile, kes meid pärast autoga kesklinna tõi. On veel toredaid inimesi Eestis!
Ja siis tuleb teade, et Narvas leiti väikese Varvara surnukeha…
Nädala päevik on uus artiklisari, kus inimesed jagavad oma mõtteid lõppevast nädalast.
