Berliinis töötav Eesti arst: kas tippmeditsiin on terve Eesti tervishoiu ülim eesmärk või peaks pisut raha jätkuma ka tavalistele inimestele?
Minu seisukoha lähtepunkt on pigem nooruses ja ülikooliajas, kui minu arstist ema, ameti poolest nelikümmend aastat Tartu linna polikliiniku juhataja, võrdles oma lapsepõlve ja toonast aega. Ta kasvas üles kahekesi minu vanaemaga, kes põdes astmat. Ja kui minu ema veel laps oli, ei suutnud nende väike vaene pere endale vajalikku arstiabi võimaldada.
Kaheksakümnendate alguses – Tartu polikliiniku kõrghetkel – oli minu ema aga väga rahul. Sellepärast, et tema arusaamade kohaselt sai siis iga Tartu kodanik lühikese aja jooksul soovitud ja vajalikku arstiabi. Oli ju polikliinikus oma kirurg, ortopeed, uroloog, sisehaiguste arst, neuroloog jne. Ja laiapõhjaline arstiabi oli kättesaadav enamikus Eestimaa linnades ja külades, kuhu tegid väljasõite suremate haiglate tohtrid.